● Underi luules esineb korduvalt Piibli motiive. ÜKS VALITUD LUULETUS “Valge värav” Üks valge lumetee viib allamäge, Sa, valge värav keset valget lund, kus üksik aken heidab väsind leegi – kesk valget õhtut, tähed tulid kõik, Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: kuu kummardab su kumeruse üle – ei kuulda kuljust, rudisevat rege. su taga puhatakse viimset und. Tee lõpus valge värav. Salaväge Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik, mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi mis avab mullegi su valge süle. ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi mu ainus käik on kurb, rind valus äge. KASUTATUD MATERJALID ● Gümnaasiumi kirjandusõpik “20. sajandi I poole Eesti kirjandus” (2006) ● https://et.wikipedia.org/wiki/Marie_Under TÄNAN TÄHELEPANU EEST!
· ,,Südame tuhas"(1954) · ,,Ääremail"(1963) · ,,Mu süda laulab"(1981) ON SIISKI KURB VALGE VÄRAV On siiski kurb, et pärib surm Üks valge lumetee viib alla mäge, selle südame, kus üksik aken heidab väsind leegi - selle südame, täis joobumispuhke, Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: täis soovide sinisädelust - kuid ometi ei kuulda kuljust, rudisevat rege. loobumisuhke. Tee lõpus valge värav. Salaväge mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi On siiski kurb, et pärib surm selle südame ma õhtul muud - käin sama teed, ja seegi ja kõik tema laulmatud laulud - mu ainus käik on kurb, rind valus äge. Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm Sa, valge värav keset valget lund,
Rõõmuäike! Kuis hõiskamise kõliseva noole ta väsimata pildus päikse poole kui kirka naeru sätendava läike! See väike sillerdusi sadav rind, ekstaasi kantuna – üks kiidujõgi, ta rõõmustlema vallutas ka mind ja mulle suve alles suveks tegi. Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud, mull’ avardusid uued, julged elud. Valge värav Üks valge lumetee viib alla mäge, A kus üksik aken heidab väsind leegi – B Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: B ei kuulda kuljust, rudisevat rege. A Tee lõpus valge värav. Salaväge A mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi B ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi B mu ainus käik on kurb, rind valus äge. A Sa, valge värav keset valget lund, C kesk valget õhtut, tähed tulid kõik, D kuu kummardab su kumeruse üle – E su taga puhatakse viimset und. C Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik, D mis avab mullegi su valge süle. E a) Tõesta, et tegemist on sonetiga!
Pahema käe otsas on tal ikka veel saapad, parema käe sõrmed haaravad värskeid, mahlaseid ja nagu vaiguseid lehti, mis hakkavad käe külge ja rebenevad okstelt. Millegi pärast on nii hea kiskuda puilt ja põõsastelt nende elumahlaseid udemeid ja tunda, kuis nad elumahlastavad su käegi, kui surud nätsked lehed peos ühiseks hulgaks -- õrnroheliseks palliks, millega hakka kas või mängima, nagu oleks ilm täis rohelist rudisevat sula lund. Nõnda huupi minnes jõuab ta uuesti rajale ja näeb seal natukese maa peal Pearut seismas kraavikaldal. Indrek mõtleb esiti üle kraavi hüpata ja otseteed edasi minna, nagu ei paneks ta naabermeest tähelegi, aga siis hüüab ta äkki, endalegi nagu ootamata: ,,Tere ka, teispere isa!" Pearu pöördub tema poole ja Indrek näeb, et tema vanas ja murelikus näos -- jah, täna näeb Indrek, et ka Pearu nägu on vana ja murelik, sootuks vana ümbritseva rohelisuse kõrval -- et
annaabi.ee 
