kus kasvab kuuskede rahu su unes nutetud nutust säält komberdab hädaoht küll maa jõuab kuivada Väljas lõõmab juuli varajasel ajal väljas lõõmab juuli kohviveski vänta õhus lendab vikat see fajansist asi suures südalinnas köögiseina küljes elab Rubanovitsch oma lapsepõlves aga meie hoovis rippus õudne kuu ajasin ma ringi Laps kuu veerev laubal ja sa magasid ei ole lõppu raamatute riiul ma läksin õue naervat treppi mööda ka siis kui mul on sääl kuulas rahvas last fanaatilist
,,Käekäik" (1973) ,,Detsember" (1971) ,,Selges eesti keeles" ,,Tänan ja palun" (1983) (1974) Näidisluuletused " Hetk'' ''Väljas lõõmab juuli'' Teadsin, et sina, surmale kalduv, Väljas lõõmab juuli mõistmise sisse püsima jääd. õhus lendab vikat Nii ma suudlesin jalataldu, mis suures südalinnas elab olid külmad. Täiesti jääd. Rubanovitsch Puutudes käsi, jäin nende külge, oma lapsepõlves suudlesin neid ma, habemes hall. ajasin ma ringi Veel oli väljas natuke valge. varajasel ajal Nüüd on pimedus liivade all. kohviveski vänta Täiesti terav, täiesti valus --- käis see fajansist asi minu kannul viimne passioon. köögiseina küljes Just nagu seest, kuid ometi aga meie hoovis
kõik lõpuni ja sinul hakkab jube sa kardad usku kardad üksindust sa tantsid valssi mööda tühje tube ja iseendalt ootad lunastust me teame ette kuskil kaugel ajas on jälle tahe tulla tuldud teed sa tantsid valssi isa-ema majas parketi all ei tantsi valssi need ja iga kord kui krigisevad lauad kui möödud kapist lauahõbedast sa vaatad alla kus on nende hauad ning äkki pääsed valsist jubedast Väljas lõõmab juuli väljas lõõmab juuli õhus lendab vikat suures südalinnas elab Rubanovitsch oma lapsepõlves ajasin ma ringi varajasel ajal kohviveski vänta see fajansist asi köögiseina küljes aga meie hoovis rippus õudne kuu ,,Aeglast enesetappu ei anna ma iial endale andeks." See, mis ma ütlesin, olgu mu elu truuduse vandeks. MA OLEN PANNUD SEGAST ka selget olen pand mind peetud on kui segast ja antud armuand ma olen saanud raha ja riided söögi toad on tihti väga paha jalg märg või nürid noad ma kardan sisekorda ja tolmulappisid ei suuda teha korda
Kui aknale on kardin veetud ette, Kui kõik on koos Ja nõnda omaette, Ka siis, kui sinu verekell käib ette. Kui valge tund, Ka siis on ülim kohus Koos valgusega olla hädaohus. Suguühe Surnuaiapingil Elu igavese Jätkumise ilu. Öine hümn Peaaegu sõnatu, Või kui, siis silbilisrõhuline. *** Siselinna kalmistu Tõsiduses, salapäras Meheeluks valmistu, Juhan, Kuu ja tähesäras. *** väljas lõõmab juuli õhus lendab vikat suures südalinnas elab Rubanovitsch oma lapsepõlves ajasin ma ringi varajasel ajal kohviveski vänta see fajansist asi köögiseina küljes aga meie hoovis rippus õudne kuu Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud, kas vastu klaverit või piljardit, see kõik ei loe. Vaid päevad need on loetud: paarkümmend tuhat, mitte miljardit. Ka Maanus suri. Ära suri Maanus. Ta maeti maha. Mis seal rääkida. Ja muude hulgas haual rääkis Jaanus. Ta rääkis hästi, mis seal rääkida. Ka Jaanus suri. Ümber tema haua
· 1980- teenelise kunstniku aunimetus. · 1983- J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) · 1983- J.Liivi luuleauhinna · 1990 - Eesti Teatriliidu aasta eripreemia. 7 Luuletused Ma ei kirjuta vastikuid ridu Ma ei kirjuta vastikuid ridu ma ei kirjuta nastikuid ridu ma kirjutan rästikuid ridu suuri rästikuid ridu Väljas lõõmab juuli Väljas lõõmab juuli õhus lendab vikat suures südalinnas elab Rubanovitsch oma lapsepõlves Ajasin ma ringi varajasel ajal kohviveski vänta see fajansist asi köögiseina küljes aga meie hoovis rippus õudne kuu 8 Hirmul on suured silmad Hirmul on suured silmad ja kokkusurutud suu kes kardab sellele juhtub üks tulebki nahk ja luu ja kus veel Vapramäe metsas just säält kus on seenekoht kus kasvab kuuskede rahu säält komberdab hädaoht ta tuleb ta tõstab sõrme ja sihib su silma kae on järjest õnnetum õhtu
annaabi.ee 
