Ka publikut oli saalis vähemaks muutunud. Paljud Ruja algusaastate fännid, ka raamatu autor ise, on vaadanud sellele perioodile kõõrdi, kuid pop- perioodil on loodud mõned Ruja tuntumad teosed nagu ,,Must lind" ja ,,Eesti muld ja eesti süda". Samuti oli see üks Ruja edukamatest aegadest. 1983. Aastal, kui Rannap taaskord lahkus, ajutiselt ruja tegevus seiskus. Muusika tegemise juurde kuulus alati naps ja nali. Mehed olid nagu vanad rokkarid- joodi, möllati ja ropendati. Venemaal reisides oli rutiini vastu muudki rohtu kui kohalikud kõrtsid. Rujal oli kombeks, et tuuri kõige viimane kontsert oli ,,roheline". See tähendas, et bändiliikmed võisid üksteisele tünga teha. Näiteks kleepis Alender Garseniku süntesaatori kõik klahvid kokku. Ruja viimane kontsert toimus väikeses Roguni külas Tadzikistanis. Esineti veoauto kastis. Pealtvaatajad olid üliõnnelikud, kuigi nad tegelikult ei hoolinud, millist muusikat neile esitatakse.
langes klassihierarhias tükk maad allapoole ja muutus selleks endassetõmbunud olevuseks, kes ta oli kogu algkooliaja. Meeste maailmas pole ta end kunagi kodusena tunnud ja sõjajärgne poistekooli algkooli osa oli meeste maailma kvintessents. Ta on sellest kokkupuutest meeste maailmaga kirjutand oma jutus "Armastuse näod" kogumikus "Kust tuli öö". On küsitlend oma poegi ja teisi nooremaid inimesi, kas nende ajal ka koolis nii palju ropendati ja rõvetseti: vastus on olnud ei, nii võib arvata, et nende aeg oli selleski suhtes tõepoolest eriline. Algkoolist, mõnevõrra ka hilisemast ajast on kaasa saanud suure roppude laulude ja salmide tagavara. I Keskkkoolis (Nüüd jälle Hugo Treffneri Gümnaasium) oli populaarne näiteks värsslugu vürst Rasvamaost, kellel oli nii lai persepragu, et igaüks kes tahtis sellest üle ehitada silda jne. jne.
o olustikulisus sellisel juhul on tegemist lihtsalt koomilise jandiga (levinud Spartas, kus võimukandjaid pilgata ei saanud) või o mütoloogilisus -- sel juhul parodeeriti müüte. Igal juhul kujutati kaasaega ja kajastati aktuaalseid teemasid. Komöödia süzee oli enamasti fantastilist laadi. Tegevuse ebatõepära lõi koomilise efekti. Sellele aitas kaasa ka näitlejate otsene pöördumine vaatajate poole illusiooni lõhkumine. Keelekasutus oli vaba, ropendati, tehti kahemõttelisi ning sageli erootilisi nalju. Tänapäeval ei saaks ükski kirjanik endale lubada niisugust sõnavabadust ja roppusi, kui võib leida Aristophanese teoseis. Vana-atika komöödiale järgnes nn KESKMINE komöödia, milles koori roll oli taandunud: nad laulsid vaid vahelaule, mis polnud enam üldse tegevusega seotud. Poliitilist satiiri asendas olustikuline või muinasjutuline aines, müütide parodeerimine, filosoofia ja kirjanduse kriitika.
annaabi.ee 
