Nad olid kohustatud veel töötama igasugustel objektidel, nt tammidel, elektrijaamades ja tööstusettevõtete ehitamisel. Metalli sulatama sunniti kõiki alates tudengitest ning lõpetades koduperenaistega. Selleks ehitati riigi peale laiali sulatusahjud (need ahjud olid suht algelised). Tööd tehtid loosungi järgi “Kolm aastat visa tööd - kümme tuhat aastat heaolu.” Kolme aastapärast puhkes riigis näljahäda. Miljoneid tonne madalkvaliteet rauda läks raisku ning roostetasid, mida keegi ei eriti ei vajanud. Süür hüpe kukkus läbi Selle tagajärjel hakati otsima süüdlasi. Kriitikanooli lasti isegi Mao kohta. Selleks, et Mao saaks võimul püsida, alustas ta ja tema lähimad lähikondlased 1965. aastal suurt poletaarset kultuurirevolutsiooni. Õppivatest tudengitest ja töölistest moodustusid mässajate rühmad. Loosungi all “Tuld staapide pihta!” vallutasid hungveipingid ja tsaofanid
Igasugune erakapital oli välistatud. Riiklikuks monopoliks oli muutunud ka igasugune muu kaubandus. Talurahvalt võeti toiduained lihtsalt ära riiklikesse ladudesse, jagati sealt linnaelanikele jne, tööstusettevõtetelt võeti ka lihtsalt ära kogu toodang. Kõikvõimalikud erafirmad olid natsionaliseeritud ja tegutseda ei saanud, turg kui selline oli täielikult likvideeritud. Transpordisüsteem oli praktiliselt ka kokku varisenud. Raudteed pikalt purustatud, hävitatud, vedurid ja rongid roostetasid, ei jätkunud vahendeid taastamiseks, laevandus praktiliselt ei toiminud. Enamlikul keskvalitsusel polnud kuude kaupa mingit sidet kaugemate piirkondadega- telegraaf, telefon ega post ei toiminud. Põllumajanduse olukord oli ehk mõnevõrra parem- 1920 a võrreldes 1913 a-ga, siis 1920 põllumaj toodang moodustas u 65% 1913 a omast. Talurahvas, kes kannatas toitlusdiktatuuri all, oli teadlikult vähendanud külvipinda, hävitanud kariloomi- oli selge, et kõik, mis talu oma vajadusest
ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivaks jäid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli. Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega piiskop, ei munk ega ristisõitja -- ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude külast, aga siiski oli tema elu pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida. Terve eestlaste maa seisis sel ajal mitmete valitsejate all. Harju- ja Virumaa kuulasid
annaabi.ee 
