translatsiooniks. Sisuliselt on see geneetilise informatsiooni ülekandmine valgule. Aminohapped asetatakse järjestusse, mis vastab mRNA koodonite järjestusele. Valgusüntees toimub hämmastava kiirusega: nii näiteks nõuab 146 aminohappest koosneva hemoglobiini -polüpeptiidahela süntees kõigest 21 sekundit, seega liitub ühes sekundis 7aminohapet. 9. Geneetiline kood ja selle põhiomadused. iga aminohappe koha määrab DNA biheeliksi pinnal asuv iseloomulik romblohk, mille moodustab kindel nukleotiidide kombinatsioon. geneetiline kood on tõepoolest tripletne («kolmetäheline»), pidev (ilma «vahemärkideta») ja kattumatu (ühe koodoni «tähed» ei kuulu eelnenud ega järgnevasse koodonisse) ning geneetilise informatsiooni lugemine algab DNA kindlast punktist ja toimub ühes suunas. Geneetilise koodi põhiomadused: 1) Tripletsus. Iga aminohappe koht polüpeptiidahelas määratakse koodoniga, mis
a toimunud sumpoosionil, kus arutati asja Watsoni ja Cricki desifreeritud DNA struktuuri ja funktsioonide kusimusi. Kuidas aga neljast lammastikalusest koosnev jarjestus kodeerib 20 aminohappe jarjestuse, jai moistatuseks veel mitmeks aastaks parast DNA struktuuri selgitamist. Esimesed teadlased, kes avaldasid hupoteese geneetilise koodi olemusest, olid USA kosmoloog Gamow 1954.a ja Crick. Gamow vaitis, et iga aminohappe koha maarab DNA biheeliksi pinnal asuv iseloomulik romblohk, mille moodustab kindel nukleotiidide kombinatsioon. Ligikaudu samal ajal esitas Crick pideva kattumatu koodi idee, mis seisnes selles, et koodoniteks on jarjestikused nukleotiidide tripletid, mis omavahel ei kattu. Oma hupoteesi toestas Crick koos kaastoolistega 1961. aastal. Selgus, et geneetiline kood on toepoolest tripletne («kolmetaheline»), pidev (ilma «vahemarkideta») ja kattumatu (uhe koodoni «tahed» ei kuulu eelnenud ega jargnevasse koodonisse) ning geneetilise informatsiooni
a toimunud sümpoosionil, kus arutati äsja Watsoni ja Cricki desifreeritud DNA struktuuri ja funktsioonide küsimusi. Kuidas aga neljast lämmastikalusest koosnev järjestus kodeerib 20 aminohappe järjestuse, jäi mõistatuseks veel mitmeks aastaks pärast DNA struktuuri selgitamist. Esimesed teadlased, kes avaldasid hüpoteese geneetilise koodi olemusest, olid USA kosmoloog Gamow (1954) ja Crick. Gamow väitis, et iga aminohappe koha määrab DNA biheeliksi pinnal asuv iseloomulik romblohk, mille moodustab kindel nukleotiidide kombi- natsioon. Ligikaudu samal ajal esitas Crick pideva kattumatu koodi idee, mis seisnes selles, et koodoniteks on järjestikused nukleotiidide tripletid, mis omavahel ei kattu. Oma hüpoteesi tõestas Crick koos kaastöölistega 1961. aastal. Selgus, et geneetiline kood on tõepoolest tripletne («kolmetäheline»), pidev (ilma «vahemärkideta») ja kattumatu (ühe koodoni «tähed» ei kuulu eelnenud ega järgnevasse
annaabi.ee 
