käepäraseks teha. Tema lühike ,,Põhjamaade mütoloogia" (1808) ja poeetilised kõnelused ,,Pildid kangelasaja langusest Põhjamail" (1809) teenivad erilist tähelepanu algallikate ausa ja ustava käsitluse poolest. Varsti elab ta läbi aga sügava usulise kriisi, millest tuleb välja paindumatu, ortodokslikult vanaluterliku kristluse eestvõitlejana. Siitpeale seguneb tema ajaloolistesse mütoloogilistesse käsitlustesse kristlikku tendentsi ja arvustavat suhtumist ratsionalismi ja romantikasse (mida ta küll alguses oli toetanud). 1812 ilmub tema ,,Lühike seostatud maailma ajaloo ülevaade", kus ta teeb maha nii Voltaire'i, Holbergi, Schellingit ja ka Oehlenschlägeri, keda ta austas. Ometi on ta osanud õnnelikult ühendada oma taotlusi usuelu uuendamise alal rahvakunsti harrastustega, püüdes luua sünteesi luterluse ja muinas-põhjamaise paganluse vahel. Grundtvig on rohkem kasvataja ja tegelike ülesannete mees kui ükski romantikuist. 1832.
30-ndate aastate lõpul pöördubki Roht tagasi oma ammustele lemmikteemade juurde romaanidega ,,Igapäevased inimesed" (1937) ja ,,Talulapsed" (1939-1940). 20-ndate aastate analoogilise temaatikaga võrreldes puudub tal nüüd aga Tuulemäe sarja tööpaatose värskus ning ehtne maahõng. ,,Igapäevastes inimestes" (1937) käsitletakse Kõrgessaare isemeelse ja põikpäise vanaperemehe ning tema unistustesse ja romantikasse kalduva, kuid tööka poja vahelist konflikti, mis laheneb õnnelikult. Romaanis esitatakse õigesti nähtud vahekordi ja pilte maaelust, kuid autor satub asjalikust taluelu kirjutamisest sageli romantilistesse seiklustesse. Poleemika talutöö ja vaimse elu suhete ümber toob romaani kümnete lehekülgede ulatuses igav-lamedaid dialooge ja põhjustab teose kompositsioonilise laialivalgumise. ,,Talulastes" (I 1939; II, pealkirjaga ,,Kodutalu" 1940) vastandatakse jällegi maa tervet
teineteisest lahkudes: ,,Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud." Aga kummagi pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin ,,naturalistliku iroonia" tähenduse. Kõige inetuma tõsielu teisiti nägemine ja ilusaks kujutlemine mälestuses - see on tahes või tahtmata naturalismi vastumänguks, see on unenäoliste hingeliigutuste tunnistamiseks ka kõige argipäevasemas inimsuses, see on vaevalt tähelepandava salaukse lahtijäämiseks romantikasse. Mitte ainult iseloomuliseks, ka aegumatuks visandiks oleks ,,Kaks paari ja. üksainus" võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Mahajäänud on ,,Kahe paari ja üheainsa" kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi sissejuhatavais ,,kriipseldustes"
annaabi.ee 
