(1857) THOMAS STEARNS ELIOT: Tema esimene teos "Prufrock ja teisi vaatlusi" (1917) tähistas oma modernistliku kujundlikkusega uut suunda inglise luules. Oli 20saj esimese poole mõjukaim luuletaja, kriitik ja esseist. Luules viljeles imazistlikku stiili. OSCAR WILDE: silmapaistvaim ja tähtsaim estetismi viljeleja maailmakirjanduses. Tema tekstid väga aforismirikkad, palju vaimukat epigrammi ja paradokse, hiilgav sõnamäng. "Dorian Gray portree" (1891) JAMES JOYCE: oli traditsioonilise romaanivormi eiraja ja 20saj modernistliku romaani võttestiku rajaja, kes kujutas sisemonoloogide kaudu inimese teadvuse voolu. "Ulyssese" (1915) HERMANN HESSE: tema looming kujutab isiksuse lõhestumist. Ta on loonud intellektuaalsed mitmetasandiliselt mõistetavad ja sümboolikarohked teosed. Tema looming otsib vaimse ja hingelise täiuse kooskõla. "Stepihunt" (1973 ek) ALBERT CAMUS: on kujutanud inimese olemuse avanemist piirsituatsioonides,
Samuti osales Virginia naiste valimisõiguse eest võitlemise kampaanias. Bloomsbury gruppi kuulus ka juudi päritolu literaat Leonard Woolf, kes sattus esimesest kohtumishetkest alates õdede mõju alla. "Kui nad seisid seal valgetes kleitides, päevavarjud käes, oma ilus nii peente ja ahvatlevatena, siis ei saanud teisiti, kui lihtsalt neisse armuda," tunnistab ta oma memuaarides. Juba 1908. aastast hakkasid teda huvitama võimalused romaanivormi reformimiseks, eesmärgiks haarata paremini neid elu aspekte, mille viktoriaanlik maailmatunnetus oli kõrvale heitnud. Juba 27aastasele Virginiale hakati häirivalt tihti mainima, et oleks viimane aeg abielluda, muidu jääb ta vanatüdrukuks. Parasjagu oli naise ilust ja intelligentsist tugevalt sisse võetud kirjanik ja kriitik Lytton Strachey, kuid segaduses oma tunnete pärast, tühistas end homoseksuaalseks pidav mees järgmisel päeval kihluse.
käsitellakse eeskätt; sõnakuse poolest on ta aga peaaegu statist, mingi moraalibaromeeter, hindamispügalapuu. Tõelisteks teose peategelasteks kerkivad hoopis teised kujud - Maurus, Karin, Kristi. Indrek on suurimaks süüdlaseks, miks Tammsaare koomilisemategi teoste koomika pole täielik; tema segab oma puhta inimsusega kõikjal vahele ja soodustab seda, et lõplikult Tammsaaret tuleb esteetiliste kategooriate suhtes lugeda romaanivormi segatüübi esindajaks. Olgu ta selle eest siiski tänatud. Satiiri, mis liigub abstraktsel pinnal, mida rakendatakse mitte tõeliselt olemasolevaile inimestele, vaid ainult nende abstraktsioonidele, kohtame Tammsaare näidendis ,,Kuningal on külm"; inimesi asendavad siin nende mitmesuguste üksikute liikide üldmõisted: kuningas, narr, naine, kes mehest ei tea jne. Koomiline mõju on väljaspool kahtlust, sest kui juba varem
annaabi.ee 
