Võib olla Rooma päeviku puhul, on võimalik isiklikumaid seoseid natuke rohkem välja tuua. ka peategelase autorilähedasem tõlgendus on võimalik. Kui varem eesti ainest on väga minimaalselt, siis Rooma päevikus hakkab seda kergelt sisse imbuma selle läbi, et peategelane on 18. sajandi mees, kes on pärit Eestist. päevikuvorm - kinnistunud zanr. 1. november 2010 Ristikivi tähendus on kirjandusloos vähemalt kolmesugune: 1) ühelt poolt osutub olema senise romaanitraditsiooni mõjukas ja veenev jätkaja 2) eesti modernismi algataja romaanizanris 3) ajaloolise romaani oluline uuendaja võib öelda, et sellist ajaloolist romaani 60- 70ndatel on varem, aga pole väga tüüpiline eesti kirjanduse jaoks "Inimese teekond" 1972 Kirjutamise ja ilmumise aja vahel on nihe. Protsessi seisukohalt on see ka tähenduslik: me näeme, kuidas 40-50ndatel tekstid esindavad mingil moel hiiliva modernismi tulekut eesti luulesse
· Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist "Mäeküla piimamees" (1916). Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi. · Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda -- revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks.
keerukamad. · Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist "Mäeküla piimamees" (1916). Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi. · Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda -- revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks.
annaabi.ee 
