pühaline ka valge siidiriide 11111111: Ilus ta ei ole: härmatisega. mäeküljeke, mõni vabatmaja, Siis on ta nii ilus, mõni saunake. ilus lõpmata: tõusvad tema üle 333333: Ja rohuaias, nõnda leherohkel, kus öösist hämarat tähed särama. on praegu veel, Siin tuhandela kastetilgad murul, kui diamandid säral 333333: Talveööne hämar hiilgavad. miljon tähega siis sa oled ilus, Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! minu isamaa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga!
Maardu mõisa endisaegsetest omanikest on kindral Hermann Jensen von Bohn, kes oli 1739. aasta ilmunud esimese eestikeelse Piibli kirjastamise peamine rahastaja.Samuti avas ta talupoegade harimiseks Maardu mõisa lähikonnas 16 külakooli. H. J. von Bohnile on pühendatud mälestuskivi mõisa ees pargis ja tema portree koopia vääristab härrastemaja üht saali . Maardu mõisa legendid Paruni luukere hauas Koolimaja taga rohuaias, kus asub nüüd aedniku talu, on kaks vana parunite hauda. Üks haud on õõnsa hauakambri moodi, milles veel on alles säilinud inimese luukere ja metallist hallid puusärgi jalad nagu karu käpad. Hauasuu-auk on küll mullaga kinni maetud, aga vallatud poisid kisuvad hauasuu-augu lahti ja käivad hauas paruni luukeret vaatamas ja isegi "orjakeppi" andmas. Parunil, kes on sinna maetud, oli üks lollakas poeg. Poeg oli haua lahti teinud ja isa pealuu välja toonud
käes. Kaspar von Mönnikhausen kutsus Gabrieli oma teenistusse, kuid viimane keeldus. Kuigi Gabriel tahtis Tallinna minna, kippusid ta jalad mõisameeste laagri poole, kuhu Kaspar teda selle õhtuni kutsunud oli. Ta otsustas laagrisse minna, kuhu jõudes võideldi veidi Risbiteriga, kuid Gabrieli võim ja jõud jäid taaskord peale. Isa tahtis, et Agnes abielluks Risbiteriga, kuid neiu seda ei soovinud. Õhtul algas joomapidu ning Gabriel otsustas ööbida rohuaias. Paar tundi maganud tungisid venelased laagrisse ning oli kuulda püssipauke. Gabriel märkas mõisas Agnest ning läks teda päästma. Gabriel võttis neiu sülle ja jooksis sealt minema. Agnes kartis oma isa pärast, kuid siiski läks ta Gabrieliga kaasa, sest joostes oli ta vahepeal oma jala vastu kivi ära löönud. Gabriel jättis Agnese revolvriga metsa varjule ning tõttas ise põlenud mõisalaagrisse sööki ja riideid neiule tooma. Tagasi jõudis ta alles koidikul
See on pargi keskne element ja asub pargi keskteljel. Detail 1833. aasta kaardilt, pildistatud Norrmani töö pealt. Nüüd tuleb võrdluseks kõrvale võtta Ulriksdali puhkemõisa ja barokkaia pilt. Et koos esimese peahoonega (1642), või mõnevõrra hiljem, sai valmis ka barokkpark (nimetatud ka regulaarpargiks), seda näitab 1667. aasta inventuurinimekiri. Seal mainitakse suurt rohu- ja puuviljaaeda. Rohuaias olid kaks lehtlat, pügatud põõsastest labürindid, kolm kalatiiki ja elavatest lilledest istutatud päikesekell. /Kangilaski 1977, lk 17/ Jacob De la Gardie mõis ja barokkpark Ulriksdalis, Rootsis. 22 Barokkpark oli ette nähtud vaatamiseks kõrgemalt kohalt, kasvõi näiteks lossi akendest. See oli ülistus matemaatilisele korrapärale, mis pidi sümboliseerima inimese ülemvõimu looduse üle.
Kuid see neil ei õnnestunud, neile anti sama suured karistused. Kõige suurem kaebaja oli Päärn Valk. Ta ütles ohvitseridele, et kes olid võtnud mõisast asju ja kuhu olid nad need pannud. Need, kelle peale ta esimesena kaebas olid Ants Laur ja Ants Käsper. Ohvitserr käskis neil asjad välja tuua, kuid nad olid vist liiga täis või liiga ehmatunud, igatahes nad ei leidnud neid enne üles, kui terve haopinu oli lahti laotud. Kui Ants Tertsius parajasti oli rohuaias, võtsid soldatid ta kinni. Teda süüdistati mässu algatamises ja teiste mässu kaasamises. Ta viidi ühte ruumi, kust ta nägi lähedal õue peal seisvat kahte meest. Opmann Rosenberg ütleb neile, et nad lihtsalt tunnistaksid, et Ants neid käskis ja siis nad ei saa karistada. Loomulikult tegidki mehed nii. Ants karjus neile veel, et nad valetavad. Kui ants kohtu alla läks, siis rääkis ta seal, et tema ei olnud seal sõjas,
Kuid see neil ei õnnestunud, neile anti sama suured karistused. Kõige suurem kaebaja oli Päärn Valk. Ta ütles ohvitseridele, et kes olid võtnud mõisast asju ja kuhu olid nad need pannud. Need, kelle peale ta esimesena kaebas olid Ants Laur ja Ants Käsper. Ohvitserr käskis neil asjad välja tuua, kuid nad olid vist liiga täis või liiga ehmatunud, igatahes nad ei leidnud neid enne üles, kui terve haopinu oli lahti laotud. Kui Ants Tertsius parajasti oli rohuaias, võtsid soldatid ta kinni. Teda süüdistati mässu algatamises ja teiste mässu kaasamises. Ta viidi ühte ruumi, kust ta nägi lähedal õue peal seisvat kahte meest. Opmann Rosenberg ütleb neile, et nad lihtsalt tunnistaksid, et Ants neid käskis ja siis nad ei saa karistada. Loomulikult tegidki mehed nii. Ants karjus neile veel, et nad valetavad. Kui ants kohtu alla läks, siis rääkis ta seal, et tema ei olnud seal sõjas,
annaabi.ee 
