Ainult kuldsele on määratud muinasjuttudest rõõmu tunda · Ära karda minna inimese juurde, kes sulle midagi tähendab. (Kui ta on see, kelleks sa teda pead, siis ta mõistab sind, kui ta aga sind ei mõista, siis ta ei ole see, kelleks teda pidasid) · Inimene ei saa elada üksi, tal on ikka teist inimest vaja · Me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale · Ollakse paratamatult see, kelle hulgas ollakse · Jäävad meil ikka mõned laulud kuulmata ja mõned sõnad ütlemata, ja need võivad olla isegi kõige ilusamad, mida oleme ammu asjata oodanud või pole julgenud isegi oodata · On vaja armastada selleks, et suuta · Pole vaja otsida mingit mõtet elus, kui armastad. Võililleseeme ei küsi elu mõtet, kui ta tuules lendab tuul viib ja ta peab. Sa armastad ja sa pead, olgu sul ees ja taga, all
koolmeistrina. Õpetajaametis peab Juulius end väheandekaks, sest ta ei suuda õpilastes oma aine vastu kirge tekitada. Ka koduses elus on probleeme, ta naine kaotab lapse ning nad tülitsevad tihti. Vanemaks saades leiab Juulius endas kire õpetamise vastu ja tõuseb ametiredelil, paika loksub pereelu. Enne oma surma nentib Juulius: “/.../ Me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan, et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha /.../” Peale Tallinna triloogia on Ristikivi kirjutanud palju romaane, mitu triloogiat ning vaheteoseid. Märkimist väärivad “Imede saar”, sümboolikast tihe “Hingede öö”, diloogia “Kõik mis kunagi oli” ja “Ei juhtunud midagi”.
Sest me ise vajame oma kohustusi veel rohkem kui teised. Peale selle- inimene ei saa elada üksi, tal on ikka teist inimest vaja..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 226 ). 4. Mõtestage lahti pealkiri, selgitage, kuidas mõistad allegooriat. ,,Nelikümmend aastat ja rohkem tagasi üks minu noor sõber, kes oli juba siis vana ja tark, ütles, et me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan, et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha. Aga..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 350 ). See tähendab: iga inimene peab elus harima end ka vaimselt, ei tohi piirduda vaid materiaalsete väärtustega.
Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema. Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. ,,Nelikümmend aastat ja rohkem tagasi üks minu noor sõber, kes oli juba siis vana ja tark, ütles, et me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan, et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha. Aga..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 350 ). Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. ,,Ta võis eluaeg koolis vaimustusega kõnelda Sokratesest, surma silma ees polnud ta ise mingi Sokrates
annaabi.ee 
