Ka koduses elus on probleeme, ta naine kaotab lapse ning nad tülitsevad tihti. Vanemaks saades leiab Juulius endas kire õpetamise vastu ja tõuseb ametiredelil, paika loksub pereelu. Enne oma surma nentib Juulius: “/.../ Me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan, et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha /.../” Peale Tallinna triloogia on Ristikivi kirjutanud palju romaane, mitu triloogiat ning vaheteoseid. Märkimist väärivad “Imede saar”, sümboolikast tihe “Hingede öö”, diloogia “Kõik mis kunagi oli” ja “Ei juhtunud midagi”. Karl Ristikivi leiti 1977. aastal surnuna oma korteris Stockholmis, tõenäoline surmapäev arstide poolt määratud.
Eesti raamat, 1985 lk 226 ). 4. Mõtestage lahti pealkiri, selgitage, kuidas mõistad allegooriat. ,,Nelikümmend aastat ja rohkem tagasi üks minu noor sõber, kes oli juba siis vana ja tark, ütles, et me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan, et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha. Aga..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 350 ). See tähendab: iga inimene peab elus harima end ka vaimselt, ei tohi piirduda vaid materiaalsete väärtustega.
Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. ,,Nelikümmend aastat ja rohkem tagasi üks minu noor sõber, kes oli juba siis vana ja tark, ütles, et me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan, et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha. Aga..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 350 ). Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. ,,Ta võis eluaeg koolis vaimustusega kõnelda Sokratesest, surma silma ees polnud ta ise mingi Sokrates. Ta oli elav inimene, kes kõige oma elutarkuse juures oli veel võimeline nutma ja naerma, ja iga elav kardab surma." ( X peatükk lk 352 ). Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud
annaabi.ee 
