mis oli küllalt paks selleks, et siin võisid kasvada ka kõige suuremad puud. Terasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist laotud laiad trepid. Sammastel asuv aed oli muinasjutuliselt ilus. Kuninga käsul istutati siia kuninganna lemmiktaimed, mis meenutasid talle ta kauget kodumaad. Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Kõrgele üle kuningalossi müüride tõusid sihvakate palmide kroonid. Siin oli haruldasi taimi ja ilusaid lilli. Sammasteridade vahel rohetasid kõige kaunimad puudeliigid. Kuna sambad ulatusid viiekümmne küünra kõrgusele (üks küünar 25 cm), oli taimedele valgust küllaldaselt. Kunstlikel, mägimaastiku ilmega kinkudel asuvate aedade kastmiseks pumpasid sajad orjad terve päeva vahetpidamatult vett Eufratist, ajades ringi hiiglasuurt vesiratast, mis ammutas jõest vett nahkämbritega. Aiad olid avatud jahedatele tuultele, mis tavaliselt puhusid loodest. Metsatu ja lausiku
Kas on veel midagi siin pääle poomiskaagi? Ing, meie armastusse tilgub meie sõpru verd, alla me armatsuse aseme, see valgub, alla kere ning värvib merevahu, teotab sinu merd. On õudne olla õnneline keskel selle sõja pere. Kaheksas Kiri Pää päiksest, juuksed pedajate hõngu, kas mäletad, Ing, kuidas saime koju? Sa naerden tõrjusid näolt kuldseid lõngu, mis sügisesse vedan ämblikroju. Pedastik kulda, kulda kanarbik. Veretid pajud soil ja männijässid kuletan kõive keskel rohetasid, ümber sa enda kirju räti mässid, kui järvele sa alla kohetasid. Kirendav rätik so ka järv ja soo. Musträästaid parv siis laskus ranna roogu, need, mäletad, kuis siukatasid tsirgud ja pilliroogu hällitasid loogu? Päev olid päiksen, õhtuks mulle virgud. Me järgi undama jääb öhe rehepeks. Üheksas Kiri Järve pääl on mitu rada, teed. Kui sa tuled, millist rada tuled? Maha pudenen kõik lumilinde suled, saotand kõik rajad helbed need.
jalust üle laua. Ta paistis kui metallteos, mida hallitus ja rooste on pur-nud. Ta põlved -4- Friedebert Tuglas, Inimese Vari roosatasid, reied rohetasid, ta keha oli sinikollane ja nägu must. Ta oli uhke ning "Ta polnud siis haigemajas põlvist haavatud?" hirmus. "Ei, ei kunagi." Ja metsavahi naine tundis ta pesemisest tiirast lõbu. Ta küüris ta keha sooniste "Ja ta nägu polnud üleni must?" kätega, silmis tuli ning huu-led vabisemas. Maret aga oli uppumas pisarate paljusse
. . » Neiu peatas oma mälestuste voolu ja pidas hobuse, kes parajasti puude vahelt välja astus, järsult kinni. Eespool kerkis kõrge palkaed lagendiku keskeljiles. Keset aeda paistis elumaja kõrge katus laia korstnaga, selle kõrval paar vähemat kõrvaliste hoonete katust. Kaks laialadvalist saarepuud kasvasid õuevärava ees. Palkaia külge liitus viljapuu- ning rohtaed. Seal meelitasid õuna-ja pirnipuud küpsva viljaga, puude jalal rohetasid marjapõõsad, kaugemal kirjendasid juur-viljapeenrad. See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja seal viibimisele meelitama. Pool-teadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus
annaabi.ee 
