töötajatele eesmärke mille poole püüelda, siis see paneb inimesi mõtlema, et ,,ma (me) teeme selle ära", ,,Ma (me) suudame seda", siis tekib meeskonnajõud või eneseteostamise tahe ja inimesed teevad tööd hoolsamalt ja edukamalt, eriti kui selle tulemusele järgneb mitte ainult eneseteostamise tunne vaid ka vastav tasu töö eest. Kasutatakse ka ravimeid mis aitavad inimesed aju tegevust paremini kontrollida ja muuta mlu efektiivsemaks. Näiteks arhitektid kasutavad Ritalini, et ruumilise paigutuse mälu. Müügiinimesed kasutavad südamerohtu, et lavahirmu vähendada kui nad esinevad suures auditooriumites. Arvutimängurid kasutavad amfetamiini, et parandada keskendumisvõimet ja reaktsioonikiirust. Tihti, tunnevad töötajad, et nad on survestatud ravimeid/narkootikume võtme, et jätkata samas vaimus või, et muuta oma töö paremaks. Kuid selle kasulikkust ei teata, arvatakse, et see on kasulik nendele inimestele, kes ravimeid ei kasuta ja nad tunnevad
keda ta kohtas, erinevate asjade töötamismehhanismide kohta. Kui Edison oli seitsme aastane, siis kolis pere Port Huronisse, Michigani osariiki. Thomas sai väga vähe formaalset haridust lapsena, käies koolis kõigest paar kuud. Kui modernne psühholoogia oleks sel ajal eksisteerinud, siis oleks talle diagnoostiud ,,tähelepanu defitsiidi sündroom", ning määratud raviks priske kogus ,,imeravimit" Ritalini. Noor Edison õppis lugema, kirjutama ning aritmeetikat tänu oma emale. Kuid piiritu huvi nagu ka usk enesearendamisesse ei kadunud lapsest kuhugi, mistõttu õppis ta palju asju omalkäel. Thomase isa Samuel õhutas poissi lugema suuri klassikuid, teaduslikke ning tehnilisi raamatuid, andes iga läbiloetud teose eest poisile 10 senti. 16-aastaselt alustas Edison juba täisajaga telegraafi tööd, olles eelnevalt kogunud piisavalt teadmisi antud valdkonnas
juurde ja hakkame talle rohtusid sisse söötma. Raamatu ,,Hüperaktiivsed lapsed:diagnoosimise ja ravi käsiraamat" autor terapeut Russel Barkley kirjutab:" Ehkki tähelepanu vaegus kõrgendatud aktiivsus ja nõrk kontroll oma impulssiivsuse üle on põhilised sümptomid, mida kõrvalvaatajad hüperaktiivsetele lastele omistavad, võin oma töö põhjal selliste lastega väita, et üks põhiprobleemidest on ka allumatus.( Virtue.D. 1999:170) Siin kerkib esile jälle Ritalini küsimus. Doreen Virtue kirjeldab järgmist seika oma elust:"Olen töötanud psühhiaatrina palju aastaid. Mäletan, kuidas töötasin nõustaja- internina ühe kuulsa psühhiaatri juures. Iga päev istus tema ooteruumis hulk inimesi, kes kannatlikult ootasid, kuni doktor alati tunniajalise hilinemisega kohale tormas. Ta tegeles iga patsiendiga maksimaalselt 10 minutit, tehes märkmeid, samal ajal, kui patsient teisel pool suurt lauda rääkis
Vahel on abi otsesest küsimusest: „Mida sa peaksid praegu tegema?“ Oluline on loomulikult suurenenud keskendumisvõimet või vähenenud impulsiivsust. meeldiv, töine ja lugupidav hääletoon. Vastuseks küsimusele, „Mida sa praegu teed?“ on õpilased mulle öelnud: „Ma ei tea ju, mida 14-aastasel Corey’l oli diagnoositud TPHH ja ta võttis neli tabletti Ritalini päevas. Ma arutlesin ma peaksin tegema.“ Sellisel juhul piisab, kui lihtsalt, lühidalt ja selgelt osutada sellele, mida temaga ta käitumise üle ja küsisin talt, kas tabletid on õpetanud teda klassi ilma „poseerimiseta“ nad peaksid hetkel tegema ja anda hoomamisaega. Oluline on hiljem tagasi tulla ja kontrol- sisenema. Ta vastas mu naeratusele iseteadva irvega. lida, kuidas ülesandega töötamine sujub ja taastada õpilasega töösuhe
annaabi.ee 
