pärimisasjad, tõid kaasa vajaduse isiku kindlat identifitseerimist võimaldava dokumendi - isikutunnistuse või passi järele, mis Venemaal oli ka liikumisloaks. Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi. Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas nimetama priinimedeks, liignimedeks või väärnimedeks, vastavalt piirkonnale. Perekonnanime sai iga taluomanik endale enamasti ise valida. Nime valikul lähtuti mitmetest aspektidest. Nimi võis kajastada peremehe ametit, see võis tuleneda talu nimest, mõne linnu või looma nimest, kuid see võis olla pandud ka mingi loodusobjekti järgi. 19
tõestama nende mittekuulumist pärisorise talurahva hulka(Must 2000: 51). Pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 23.maist 1816 ja Liivimaal 26. märtsist 1819 said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. See tõi endaga kaasa vajaduse dokumendi järele, millega saaks isikuid identifitseerida. Seesama dokument - isikutunnistus või pass oli Venemaal samal ajal ka liikumisloaks. Seetõttu kehtestas valitsus seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja edasi pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi(Karl Kurro, Kristiina Kurro 1999). Neid ametlikke nimesid nimetas rahvas eri piirkondades erineval moel. Põhja- ja Kesk-Eestis liignimedeks, Pärnu- Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsetes kihelkondades ja Võrumaal väärnimedeks. Liivimaa kandis öeldi äsjaantud perekonnanime kohta tihti ka priinimi, sest see saadi koos pärisorjusest priikslaskmisega(Kurro, Kurro 1999).
sisalduvate koormiste piirangute tühistamist ning andis mõisnikue võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida. See seadus ei toonud erilisi muudatusi talupoegade elusse. Talupoegade liikumisvabadust piirati veel pikka aega. Kubermangu piirest lahkumine oli keelatud nagu ka linna elama minek. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes ka perekonnanimede panek kus lisandus priinimi talu, isa ja ristinimele. Nimed oli enamasti saksapäraselt sest nimed panti mõisnike poolt, kuni nimede eestistamiseni 1930a teisel poole. Talurahva omavalitsus Mõis- halduspiirkond mis hõlmab nii mõisa kui ka külamaad. Mõisapiirkond = kohtupiirkond. Vallakogukond- 19saj tekkinud talurahva kui seisuse omavalitsus. Vallakohtud- koosneisd 3liikmest kellest 1nim mõisnik, teised valisid enda hulgast peremehed ja kolmanda sulased
annaabi.ee 
