Sinu embuses Ei ole ühtki mõtet ei muret, Ei vaeva, ega survet. On vaid südamesoojus, Vaikne, hell tunnetehoovus. Ei ole ühtki etteheidet sulle, On vaid soe, kindel turvatunne. Ei ole rääkimiseks sõnu vaja, Üksteise mõistmiseks võime vaikida kogu aja. See tunne, nii hell ja hea, Sinu rinnul, puhkamas mu pea. Ei ole miskit paremat sinust endast. Las aeg lendab, Seni, kuni mind embad.
Luulekava Isamaateemalistest luuletustest Eestimuld ja eesti süda Lydia Koidula Süda, kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus tuksuma, kui su nime suhu võtan, püha Eesti isamaa! Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota´, mõnda elus jätta maha - sind ei iial unusta´! Sinu rinnul olen hingand, kui ma vaevalt astusin, sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin, minu pisaraid sa näinud, minu muret kuulnud sa, - Eestimaa, mu tööd, mu laulu, sull´ neid tulin rääkima! Oh ei jõua iial õelda ma, kuis täidad südame! Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata
ka lindudel ja loomadel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ja väe. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Kolliga hirmutatakse lapsi pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et nad paha ei teeks. Laste keeles tähendab koll igaühte, keda tuleb lapsel karta. Isegi täid saavad lapsele kolliks. Rahvasuust on teateid, et koll tuleb
Siit ka põhjus, miks nii mitmetes muinasjuttudes on näiteks tervise saamiseks vaja tuua mõne erilise looma kihv või küün. Samuti võib muinasjuttudest leida, et mõne linnu sulg on vajalik täiusliku õnne leidmiseks. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja, mida kutsuti ka painajaks, luupaineks või ka tallajaks. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult ja ta nägu on sinine. Eesti mütoloogias on palju tegelasi, keda on raske unustada. Meeldejäävaimad on lood vetevaimudest ja näkkidest, vanapaganatest ja metsahaldjatest. Meie mütoloogiast on teada veel selliseid tegelasi nagu ahjualune, pisuhänd, kolumats, sookoll, kodukäija, Ülemiste
Mardilauludes on kuldne kõrend, mis on ilmasammas, -kõis -või sild, ühendab taevast ja maad. Sandid on teispoolsusesse jõudmise müüdi etendajad, justkui tee toonelasse oleks vaevaline, raske ja täis takistusi. Seto ja eesti lauludes ning itkudes on teispoolsuse valitsejad Äijo, Tooni, Mana, Koolu, teispoolsuse nimetustena tuntud Toonela, Manala ja Hiiela asukad üldiselt äijolased, manalased. Kui rist (ilmselt sümboliseerib usku) on rinnul, siis ei saa manalane liigutada. Teispoolsus on üsna sarnane tavamaailmaga, nt peetakse loomi. Kui hing ei jaksa ise tulla, viib ta kohale Toonela hobune. 44. Iseloomusta [Ü. Valgu artikli alusel] ristiusu-eelsele kuradile (kristliku kuradi prototüübile) omaseid nimetusi ja sellele olendile tunnuslikke motiive eesti folklooris. Ristiusu-eelne kurat on seotud pahema poolega vasak käsi, vasak pool, vasak külg. Eesti folklooris
annaabi.ee 
