1944. aasta suveks oli Punaarmee tunginud juba Eesti pinnale ja jäid toppama Sinimägedes, kus suudeti taas vastu astuda neile. Augusti keskel tungisid Punaarmee kaugemale Lõuna-Eestis ja ründasid Tartut. 25. Augustil saadi see enda kätte. Samal ajal oli Punaarmee ka tunginud edasi ida poolt ja 22. septembril sisenesid punaväed Tallinnasse. Prooviti ka taastada iseseisvust, aga see jäi ainult kaitseks, kuna polnud sidet rinnetega ja Tallinnas ei olnud piisavalt sõjamehi. Korra heisati ka Pika Hermani torni sini-must-valge lipp. Kauri Vaab
asus 50 km kaugusel piiramisringist. Moskovo jõe äärde olid Vene väed rajanud kaitseliini, mida sakslased ei olnud võimelised ületama. Seejärel andis Von Manstein nõu Paulusele, et see hakkaks Stalingradist välja tulema. Paulus aga eiras Von Mansteini soovitust ja otsustas järgida Hitleri käsku püsida Stalingradis ja hoida seda enda käes (Black 2006: 556). 4. Stalingradi lõppmäng Põhjas jätkusid venelaste intensiivsed rünnakud. Stalingradi rinne liitus põhjas olevate rinnetega 24. detsembril. Von Mansteini väed olid ohus, sest kahepoolne rünnak ähvardas hävitada armee olulise osa. 28. detsembril said Von Mansteini ja Maximilian von Weichi väed Hitlerilt loa taganemiseks. See viis nad juba 200 km kaugusele piiramisrõngast. Seega Pauluse väed jäid abitusse olukorda nii militaarse kui varustamise seisukohalt. Pauluse väed vajasid ligikaudu 750 tonni varustust päevas. Luftwaffe oli seniajani suutnus varustada vaid 250 tonniga
Tegelikult tähendab see ainult seda, et läbisegi kasvavaid puid ja põõsaid on võimalik grupeerida kõrguse järgi. 3,4,5 või veel enamaks klassiks. Mõttes on täiesti võimalik kujutleda ruumi, mida jagavad 510- või 20-meetrised intervallid; esineb ka puid, mille kõrgus ulatub normaalsetes tingimustes nende intervallideni. Ent kuna nende kõrval kasvavad ka vahepealse kõrgusega puud ja neid on väga palju. Seega pole neil hüpoteetilistel intervallidel midagi ühist eraldi asetsevate rinnetega. Õigem on kujutleda troopilise vihmametsa ehitust järgmiselt: Troopilise vihmametsa puude ladvad moodustavad väga tiheda võrastiku. Võrastiku kõrgus maapinnast on kõikuv (mõnede puude kõrgus ulatub 60-65 meetrini), mistõttu võrastik on lainelise pealispinnaga. Võrastiku pindala on seetõttu märksa suurem, kui see oleks ühekõrguse võrastiku puhul. Metsa serval (jõgede või järvede kallastel) ulatub võrastik maapinnale, kus põimub alusmetsaga
annaabi.ee 
