armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid - põlgab! (Astub uhkelt metsa poole; keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.) * * * MARGUS. No siis arvasid sa selle omast peast välja! Mina Tiinat ei jäta. Ja kui ta ka kümme korda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem kui sina! (Ära.) MARI (temale järele). Margus! (Purskab valusalt nutma, käsi ringutades.) Oma hinge laotaksin ma sinu teeraja peale, et aga sinul pehmem oleks astuda! Surra võiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei või sind jätta! Ma ei või mitte! * * * VANAEMA. Ma mõtlesin, et sa ei kuule... Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on - puhas! MARGUS. Võõras veri? Kust siin see võõras
Puhtuse kadumine aga tähendab teadmiste isikustamist. ... Sama probleem seisab täna kogu inimsoo ees. Kunagi varem pole inikond olnud nii killustunud. See on kaasa toonud järjest kasvava vihkamise, eraldatuse, kahtlused ja hirmu. Inimene on järjest enam segaduses ja tunneb end järjest abitumana. ... Põhjus on lihtne inimkond on saanud täisealiseks. Ta ei aktsepteeri enam pimesi reegleid ja ettekirjutusi ning on üles tõusnud institutsioonide vastu. Ringutades oma lihaseid ja tundes kärsitust, et teda kuulda võetaks, on inimene üles tõusnud inimkonna autoriteetide vastu. ... Tänapäeval on isegi Inimsoo Kaitsjad, Kes varasematel aegadel on juhtinud inimest tagaplaanilt, astunud sammu tagasi Planetaarselt Olendilt saadud korraldusele alludes. Nii saab inimene ise õppida vastutuse võtmist enesele. Nii arusaamatu, kui see ka tundub, on see vajalik ka Planetaarse Olendi enda arenguks üleminekuks, mis on vajalik kogu
Nojah, seda me teame ka. TIINA (nagu enne). Ja usute muidugi ka, et minu ema... oli nõid? MARGUS (tüdinult). Midagi me ei usu! TIINA (ähvardavalt, veel lähemale astudes). Te usute võib-olla, et mina ka nõid olen MARGUS (kurvalt). Ah, Tiina, mis sa nüüd uuristad ja vägisi oma südamerahu hävitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli või mitte ei olnud, see magab ühes temaga mulla all. TIINA (nutma pursates ja ennast ära pöörates, käsi ringutades). Ema, emakene! Sina üksi armastasid mind! Miks sa ei ütelnud mulle, et elu muud ei ole kui 11 sajakordne surm! (Jälle Marguse poole.) Kas sa tead? Kas sa tead! Kui minu ema... kui tema - kõige parem inimene ilma peal -, kui minu ema nõid oli, siis - olen mina ka nõid. Siis olen mina ka nõid, Margus! (Viskab end kummuli puu najale ja nutab.) MARGUS (vähe aega kui uimane, siis hellalt)
«Majesteet, kas tohib ka teda üles tõmmata?» Need olid ta esimesed sõnad. «Päh!» vastas kuningas ükskõikselt. «Mul pole selle vastu midagi.» «Mul aga küll,» ütles Gringoire. Meie filosoof oli sel silmapilgul oliivist rohelisem. Ta sai kuninga külmast ja ükskõiksest näost aru, et siin enam midagi ei aita peale vahest mõne väga pateetilise kõne. Ja ta langes Louis XI jalgade ette ning hüüdis ahastavalt käsi ringutades: «Kuninglik kõrgus! Majesteet! Suvatsege- mind kuulda võtta! Ärge kärgatage kõuena minu väeti üle. Jumala suur välkki ei põruta salatipea pihta. Teie olete vägev ja kõrge monarh, halastage ühe vaese ausa inimese peale, kes sama vähe suudab rahvast mässule õhutada kui jäätükk tulesädet anda! Helde ja armuline kuningas, halastaja süda on lõvide ja kuningate voorus. Ah, halastamatus ainult hirmutab meeli. Põhjatuule tormised iilid ei suuda
hing, -- seegi nahast. Mõni plank oli kunagi valgeks lubjatud -- hertsog ütles, et vist Kolumbuse ajal. Enamasti oli aedades sigu ja inimesed ajasid neid välja. Kõik poed olid ühe tänava ääres. Ees olid neil kõigil valged lõuendist aknakatused, mille lattide külge maainimesed oma hobused olid kinni sidunud. Aknakatuste all seisis igal pool tühje riidekaste. Hulkurid puhkasid kogu päeva kastidel, lõikudes neid oma taskunugadega, närides tubakat, haigutades ja ringutades -- see oli kangesti labane rahvas. Neil olid enamasti kollased õlgkübarad, laiad nagu päevavarjud; kuubi ega veste neil polnud. Nad hüüdsid üksteist: Bill! ja: Buck! ja: Hank! ja: Jõe! ja: Andy! ja lobisesid laisalt ja sõnu venitades ning tarvitasid õige palju vandesõnu. Ka iga aknakatuseposti najale toetus üks hulkur, enamasti käed püksitaskutes, kust nad ainult siis välja võeti, kui tarvis oli kelleltki tubakat laenata või ennast kratsida. Muud nendelt ei kuulnud kui:
mujale, mis palju peenem ja parem. ,,Teist on meile niipalju räägitud, teist ja preili Maurusest." ,,Imelik," lausus Indrek kohmetunult ja tal oli hea meel, et toas valitses videvik, sest muidu oleksid võinud teised tema punastumist näha. ,,Jäite siis siia ukse alla," ütles emand Vaarmann hädaldavalt, ,,oleks ometi kutsunud võõra tahapoole." ,,Ma tahtsin kutsuda," vastas neiu; ,,aga noalaev on ju laeni täis." ,,Ah jumal, minu noalaev!" kaebas ema nagu käsi ringutades ja pöördus siis Indreku poole vabandust otsima: ,,Kui teie teaksite, mis häda mul nende kahega on. Kuhu midagi võtavad, sinna jätavad. Ja minul aega korjata ei ole, pole muud kui kiian aga tahapoole, et saaks ukse allagi ruumi enesele ja teistele, kes vahel sisse astuvad. Ja neid närusid ja kodinaid on kohe nii palju, et sa ei tea, kuhu nad mahutada. Selga panna ei ole, aga korjata ja koristada, nii et väsid. Ei seda hullu tea, kas teiste juures ka nõnda peaks olema."
annaabi.ee 
