puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles Querflöte). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister Theobal Böhm (17941881). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad. Flöödil on ca. 15 auku, mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, nö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt. Mänguomadused
otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles Querflöte). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister Theobald Böhm (1794–1881). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad. Flöödil on tavaliselt 15 auku, mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, n-ö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissando't. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi üks flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt. Mänguomadused
sh trompet, tromboon, metsasarv, tuuba), uuemal ajal kasutatakse ka plasti ja mitut muud materjali. Flööt Flööt (itaalia keeles flauto (traverso)) on puupuhkpillide hulka kuuluv soolo- ja orkestripill. Kaasajal kasutatakse flööti ka jazz- ja rockmuusikas - neist viimase üks säravamaid esitajaid on Ian Anderson. Flöödil on ca. 15 auku, mida saab klappidega katta. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, n.-ö. brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.
annaabi.ee 
