Siim Nugis, Jaago Kajalainen, Mirko Oja Mõiste Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. Elektrontahhümeetrite ajalugu Ringtahhümeeter, kordusteodoliit, (teodoliit tahhümeeter) Optiline kaugusmõõturi niitristik Ringbussool Vertikaalringi vesilood Kaugusmõõtelatt Elektrontahhümeetrite ajalugu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Ringtahhümeeter Elektrontahhümeetrte ajalugu Automaattahhümeeter, nn reduktsioontahhümeeter konstrueeriti 1865. aastal
kameraaltingimustes. Ajalugu Tahhümeetrite areng jaguneb järgnevate osadena: • Ringtahhümeeter • Reduktsioontahhümeeter • Diagrammtahhümeeter • Autoreduktsioontahhümeeter • Elektrontahhümeeter Ajalugu • Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. • Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit , mille optikasüsteemi paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi vesilood ning mõõtmise abivahendiks kasutati erilist kaugusmõõtelatti. Ringtahhümeeter Ajalugu • Esimene automaattahümeeter, nn reduktsioontahhümeeter konstrueeriti 1865. aastal. Sellel on okulaaris vaid üks horisontaalniit ja kauguse mõõtmiseks vajalik parallaks tekitatakse pikksilma okulaaripoolse otsa vertikaalse liigutamisega kahe piirasendi, kontakti vahel. Pikksilma kaldenurga arvestamiseks on tangensskaala
käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel.[1] 2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit (teodoliit-tahhümeeter), mille optikasüsteemi (okulaartasapinda) paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi vesilood ning mõõtmise abivahendiks (viseerimismärgiks) kasutati erilist kaugusmõõtelatti.[1] Joonis 1 Ringtahhümeeter [1] 3 Esimene automaattahümeeter, nn reduktsioontahhümeeter konstrueeriti 1865. aastal. Sellel on okulaaris
positiivne sel juhul, kui meridiaan kaldub põhjasuunas vasakule ning negatiivne, kui ta kaldub paremale. Magnetnõela kääne e. deklinatsioon on nurk tõelise ja magnetilise asimuudi vahel. Inklinatsioon tähistab tõelise ja magnetilise meridiaani vertikaalivahelist erinevust. Bussool on kraadideks jaotatud ringi või ringiosadega ning viseerimisseadistega magnetkompass, millega mõõdetakse maastikul magnetilist asimuuti: a) ringbussool koosneb limbist ja mgnetnõelast. b) orientiirbussool magnetilise meridiaani näitab ainult suunda Pindobjektid kujutatakse õiges mõõtkavas veidi vähendatult, üksteisest kontuurjoonega, täidetakse pindleppemärkidega. Joonobjektid on looduslikud ja tehnilised joonelised objektid, sõltuvalt kaardi mõõtkavast, võivad leppemärgid olla sama suurusega. Punktobjektid on looduslikud või tehnilised üksikud puud, mälestusmärgid. Reljeefi vormid:
annaabi.ee 
