ütles poistele seda, ise pärast mõtles, et loll oli nii ilusa vaatepildi juures marssimist mainida. 5. lk. 180, kus Paul vihastab: ,,Nüüd loen kolmeni. Kui see siis ei lõpe, lendab midagi." Nad viidi ühte katoliiklikku hospitali, kus nad aga rahus magada ei saanud, sest väljas toimus palvetamine. 2. Lühike ülevaade sündmustest Tegevus toimub Esimese maailmasõja päevil ja raamat on ümberjutustus ühe sõduri poolt. Raamat algab söömistriangliga, kus paljud rindemehed nõuavad lisaportsjone, kuna hukkunuid on palju. Neile aga ei tahetud lisa anda ja mehed läksid peaaegu tülli. Olukorra lahendas leitnant kes jagas lisaportsjonid laiali. Siis läksid sõdurid Franz Kemmerichti külastama, kes oli suremas. Müller märkas tema ilusaid saapaid ja tahtis neid omale saada. Õhtul Franz suri ja Paul mõtles, mis kirja ta tema vanematele kirjutab. Müller saigi soovitud saapad. Meeste sekka saadeti veel noorsõdureid, nad pidid kõik ööbima vabrikus. Kat
„Kuidas te räägite allohvitseriga!“ möirgas Himmelstoss „olete hulluks läinud?“ -Kantorek oli kordades leebem kui Himmelstoss. „Praegugi näen ma teda, kuidas ta meile läbi oma prilliklaaside otsa välgutas ja härda häälega küsis: „Te tulete ju kaasa, kamraadid?““ Nagu mainitud 4 ülesande teises vastuses siis pidid poisid vahiteenistuses kuuletuma täielikult Himmelstossile ning ei tohtinud midagi vahele öelda. 5. Millest unistasid rindemehed? Millega plaanisid nad sõjaõuduse lõppedes tegeleda? Üldista, anna hinnang! Poiste unistuseks olid saada häirimatu uni, mida ei segaks tulevahetus, mürsud ja granaadid. Kuna toitu nappis, siis unistasid poisid korralikult süüa saada, mõni unistas teiste saabastest. Muidugi unistasid nad sellest et sõda saaks läbi ning tuleks vaherahu. Lisaks sellele, rindemeeste üks unistus oli koju saada, kui Paul sai loa koju minna, õnnitlesid teda sõbrad.
See oli täiesti uus parteilaste põlvkond, kellesse Kremli võimuladvik ei suhtunud sümpaatiaga. Uut parteilaste põlvkonda käsitleti kui potentsiaalset ohu allikat. Sellel põlvkonnal puudus suuresti sõjaeelne terrorikogemus, polnud ka nii kuulekad kui kindlasti 30ndate lõpu parteilaste seltskond, kes oli suure terrori üle elanud ja selle järel parteisse tulnud. Teisalt oli seltskond ka ohtlik, kuna enamus neist olid rindemehed. Seetõttu oli sõja lõppedes vaja hakata kuidagi seltskonda kontrollima senisest tugevamini. Üheks oluliseks vahendiks sai permanentne liikmeskonna puhastamine. Kui 30ndatel, eriti 30ndate keskel Suure Terrori raames oli suur osa partei liikmeskonnast uunenud, siis sõja järel ühtset suuremat puhastust ette ei võetud, aga iga-aastaselt, igakuiselt partei ridade puhastamine toimis. Seetõttu oli tegemist permanentse protsessiga. 1945-53
annaabi.ee 
