autori enda illustratsioonidega. Mitmekordne Nukitsa konkursi võitja. Henno Käo loomingus on oluline koht ulmelise kallakuga fantaasial. Tema teosed moodustavad omaette keeruka universumi, kus täiesti enesestmõistetavalt ning enamasti sõbralikult tegutsevad kõrvuti inimesed, loomad, eelajaloolised olendid, päkapikud, tondid, vaimud ning tulnukad kosmosest ((Oliüks, Dondijutud, Olematu saar?,Väike rüütel Rikardo). Olulisel kohal on folkloorsed motiivid, mida autor kasutab üsnagi vabalt (Kuningas, kuninga kass ja teised, Maailma loomine ja teisi lugusid jt). H. Käo raamatud paistavad silma suurepärase fabuleerimisoskuse ja sooja huumoriga, tihti ka lausa virtuoosse sõna- ja mõttemänguga (Kui mind üldse olemas ei oleks, Printsuss,Napakad jutud). Tänapäeva ärimaailma väärnähtuste pihta käiv satiir H. Käo raamatutes on mõistetav siiski pigem täiskasvanud lugejale
Muinasjutt,muistend,müüt Muistend-rahvajutt,mis kirjeldab mingit olulist sündmust rahva elus või ülemoomulikku nähtust. Seotud kindla koha, aja, inimese, olendiga,tõsieluline. Keskendub kindlale episoodile. Muistendi liigid: Mütoloogilised ehk usundilised muistendid Tekke- ja seletusmuistendid Ajaloolised muistendid Kohamuustendid Hiiumuistendid( hiiglaste vägiteod) F.R Faehlmann „Müütilised muistendid“ Sundisid paralleelselt „Kalevipoja loomisega“ „Loomine“ „Emajõe sünd“ „Vanemuise kosjaskäik“ „Koit ja hämarik“ „Endla järv ja Juta“ „Vanemuise lahkumine“ Müüt ja muinasjutt Muinasjutt: Kirjaoskusele eelnenud rahvaste ilukirjandus Sajandeid muutunud, teisenenud Molemad peegelelavad ühiskonna kogemusi, mida soovitatakse edasi anda järgnevatele põlvkondadele Räägivad sümbolite keeles Imepärased sündmused ja te...
toimumise tagamaid ja esitades järgnevat nt leitud käsikirjana, sõprade ringis jutustatud looma vms, Lastekirjanduses levinud raamjutustus on täiskasvanu poolt lastele jutustatud lugu (A. A. Milne. Karupoeg Puhh, 1926, e.k 1968). Lastekirjanduses peetakse traditsiooniliseks õnnelikku lõppu, kuidas üha sagedamini võime kohata ka avatud lõpu või uue alguse kasutamist, jättes lapsed teose üle mõtisklema (A. Lindgren. Vennad Lõvisüdamed, 1973, e.k. 1987; H.Käo: Väike rüütel Rikardo, 2004). Üllatuslikku ja vaimukat lõpplahendust, mis kasvab loogiliselt välja teose sündmustikkust, nimetatakse puändiks (L.Tungal. Siil Felix ja kriminaalne loomaaed, 2005). Kordus-kunstiline kujund, hääliku, sõna, väljendi, värsirea, episoodi vm kunstikavatsusliku kordamine. Sõnakordused on nt anafoor (korduv sõna asetseb lausete, värsside või stroofide alguses: Ema, ae, ema, mis sa mõtled seal?/ Laps, hei, laps, on uni mul peal./ Ema, ae, ema, üks film tuleb hea
annaabi.ee 
