Selleagsed kivikirved olid ebakorrapärase kuju ja konarliste pindadega ning lihvitud üksnes teraosalt. Väiksemaid kirveid, mida nimet. ka talbadeks, varretati vahel isegi eriliste sarvest kirvepeade abil. Praegu oletatakse nende tulekut esmajoones lõuna poolt Euroopast. (Kunda lammasmägi/ Pulli) Kammkeraamika kult.- U. 3300. a paiku eKr. jõudis Eestisse paremini valmistatud savinõude tüüp. Nende välispind oli kaunistatud lohukeste ja täketega, tehti arvatavalt kammi meenutava riistapuuga, sealt ka nimetus kammkeraamika kultuur. Kivikirstkalme- Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest enamasti 3-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskele laotud põhja- lõuna- suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu v. ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Reeglina maeti kesksesse kirstu mees- ilmselt perekonnapea.
Joonisel asuv tabel on küll tõesti avatud hoopis teiselt kohalt ja on ka hoopis teisel alusel, aga see suurt ei muuda. Muuseas, võibolla nuputad välja, mis aluse jaoks see tabel on? Siiski on ka suurtest arvutabelitest vaatlemine ja ise kokku liitmine tüütu ning peatselt peale logaritmi leiutamist tuldi lagedale veel kavalama idee ja riistapuuga. Selle nimeks on lükati ja teda kasutati veel 20. sajandi keskpaigaski, niikaua kui taskuarvutid ta välja puksisid. Korrutamist lihtsustaval lükatil on arvud paigutatud kavalalt, logaritmskaalalisel kaugusel ja nii võib korrutamistehtega ühele poole saada lihtsalt lükati ülemist hooba alumise suhtes liigutades. Näiteks antud joonisel on omavahel korrutatud ja
nii mõnegi laua küljes leidus. Ühes selle lahtise klapiga mütsatas ta ikkagi vastu seina. Põrutusest ja vihast lõi tal silmade ees kirjuks ja, kui Tigapuu talle uuesti lähenes, valas ta temale kättejäänud lauaklapiga otseteed pähe, ilma et endale oma teost aru oleks andnud. Tigapuu langes maha nagu niidetud ja jäi lamama. Juustesse ilmus veri, kust valgus näole. Indrek seisis, nagu oleks ta ise selle riistapuuga pähe saanud, mida ta ikka veel käes hoidis. Äkki tormas ta klassist välja. Ta ei teadnud, kuhu minna või mis teha, tahtis ainult tormata, joosta. Vististi oleks tema jooks lõppenud ülal direktori ukse taga, kui mitte juhuslikult teele poleks sattunud härra Ollino, kes ta kinni pidas ja rahulikult küsis: ,,Mis on? Mis on juhtunud? Teil pole ju nägu ees ollagi." ,,Lõin Tigapuu maha," vastas Indrek ja purskus ise ei tea miks nutma. ,,Miks? Kus? Millal siis?" päris Ollino. ,,Praegu..
annaabi.ee 
