Kõige pikemad on kagusihis voolavad Luguse jõgi ja Jausa oja, mis suubuvad Jausa lahte. Läbi Kärdla voolab Nuutri jõgi. Omapäraseim veekogu on Mardihansu lahte suubuv Vanajõgi mis tungib mere poole läbi liivavallide.Nimega järvi on umbes 30, enamik neist asub rannikul. Laguunist suureks rannajärveks kujunemas on Kirikulaht. Eespool mainitud loodeosa rannajärvedest on suuremad Veskilais, Tammelais, Mailaht ja Allikalaht. Merega ühenduses olevatel riimveelistel laisidel on oluline osa kalakoelmutena. Ühendused merega vajavad hooldamist, sest kuival ajal kahaneb nende veepid oluliselt, kalad ei pääse tagasi merre ja vohama hakkab roostik. Kõige suurem kinnikasvavate seisuveekogude kogum saare siseosas on madalas soises ümbrusesasuv Tihu järvestik, mille moodustavad Tihu Suurjärv(pindala kahanenud u 50 ha-ni)Tihu Keskmine järv(2,7 ha) ja Tihu Kolmas järv(4,6ha; Mäemetsa 1977).need on madalad kaitsealusega järved, millel on suurtähtsus
Läbi Kärdla voolab Nuutri jõgi (11 km). Omapäraseim vooluveekogu on edelaosas Mardihansu lahte suubuv Vanajõgi (8 km), mis tungib mere poole läbi liivavallide kuni 6 m sügavuses orus. Nimega järvi on U.Pilli andmeil ligikaudu 30, enamik neist asub rannikul. Laguunist suureks rannajärveks kujunemas on Kirikulaht (110 ha). Eespool mainitud loodeosa rannajärvedest on suuremad Veskilais (20-35 ha), Tammelais (5-20 ha), Mailaht (17 ha) ja Allikalaht (16 ha). Merega ühenduses olevatel riimveelistel laisidel on oluline osa kalakoelmutena. Ühendused merega vajavad hooldamist, sest kuival ajal kahaneb nende veepind oluliselt, kalad ei pääse tagasi merre ja vohama hakkab ka roostik. Kõige suurem kinnikasvavate seisuveekogude kogum saare siseosas on madalas soises ümbruses asuv Tihu järvestik, mille moodustavad Tihu Suurjärv (pindala kahanenud u 50 ha- ni), Tihu Keskmine järv (2,7 ha) ja Tihu Kolmas järv (4,6 ha). Need on madalad kaitsealused
Anisakis liikidel sagarad puuduvad. Ekskretoorne ava asetseb anisakiididel külgmiselt, mônedel liikidel subventraalsete huulte all ja teistel närvirônga juures. (Grabda, 1991) Contracaecum`i perekonna esindajad on mereimetajate ja kalatoiduliste lindude parasiidid. Contracaecum osculatum on kosmopoliit, kelle lôpp-peremees on hüljes. C. osculatum`it esineb nii mage- kui merevee kalades. Eelkôige tursal, kuid ka lôhel (Salmo salar), räimel (Clupea harengus membras) ja teistel eelkõige riimveelistel kaladel. Ta on levinud eelkõige põhja poolkeral. Euroopas on teda valdavalt Põhjamere- Läänemere- ja Põhja-Atlandi regioonis. (Moravec, 1994) Kalad toimivad kui vaheperemehed, nendes leidub kolmanda staadiumi larve, mis asuvad kas kohe maksa memraani all vôi sügavamal parenhüümis. (Fagerholm, 1982) Kolmanda staadiumi larvid on 3,18-22,00 mm pikad (Moravec, 1994). Ekskretoorne ava asub kôhtmiselt kahe subventraalse huule aluse vahel, kohe peale vastse hammast (puurivat hammast)
annaabi.ee 
