Kagu- Aasiasse levib Sri Lankale. Hiina annab budismi Koreale, see Jaapanile, Tiibet XVI sajandil Mongooliale. 5. märts Hinduism Rigveda hümnid Bhagavadgita (laul auväärsele) Tegemist on religiooniga, mis on etnosest ja kultuurist lahutamatu. Tõeline hindu on sündinud kastisüsteemi, see on võimalik ainult Indias. Harekrishna'd ainult mängivad religiooni. Hinduismis pole kunagi olnud riigireligiooni probleeme. Usuvabadus on üks India vabaduste alustalasid. III sajandil eKr sõnastas India keiser religioosse vabaduse: kedagi ei tohi religiooni pärast taga kiusata, tõenäoliselt maailma ajaloos esmakordselt selline sõnastus. India valitsuse juures töötab riigiastroloog, hinduistlik ametnik, kes teatab, millal on õige hetk mingeid otsuseid vastu võtta. Isegi Tiibetis oli 1959. aastani alles riigiastroloog ja tegutseb siiani eksiilvalitsuses
Uhkust mõistis Aristoteles väga positiivselt (hea elu tähendas inimpotentsiaali realiseerimist, uhkus oli osa inimesest), kristlastele oli see kõige tõsisemaks patuks. Kristlaste põhivoorusteks olid alandlikkus ja kuuletumine Jumala käskudele. Inimene ei tohi olla enam enesekeskne, vaid peab keskenduma Jumalale. Vana-Kreekas ülistati egoismi (inimese enda õnne), kristluses altriusmi. Esimestel sajanditel kiusati kristlasi taga, sest nad ei võtnud osa riigireligiooni riitustest, mis olid formaalsed ning mida järgisid pea kõikide teiste religioonide esindajad. Kristlasi peeti seetõttu ateistideks. Esimese kolme sajandi jooksul oli muutunud ka kristluse õpetuslik hoiak ja sisu. Jeesus kõneles sellest, et juudid olid püüdnud täita Vana Testamendi käsuõpetust väliselt, kuid vaja oli täita seda südamest ning ta uskus inimese võimetesse Jumala käskude täitmisel. Esimeste sajandite müsteeriumireligioonid aga mõjutasid ka kristlust
patsifistlik religioon. Uus Testament oli sätestanud selgelt vaid seda, et Jumal nõuab ka usklikelt alistumist maistele võimudele (Ro 13), valitseja võim on Jumalast selleks, et suruda maha inimeste patususest tulenevat kurjust. Nagu Seneca oli rääkinud kahest riigist, nii oli ka tagakiusatud kristlastel kaks riiki, üks oli vaimne, kus neil oli igavene elu, teine oli maine, ajutine ja madal. Esimestel sajanditel kiusati kristlasi taga, sest nad ei võtnud osa riigireligiooni riitustest, mis olid formaalsed ning mida järgisid pea kõikide teiste religioonide esindajad. Kristlasi peeti seetõttu ateistideks. Esimese kolme sajandi jooksul oli muutunud ka kristluse õpetuslik hoiak ja sisu. Jeesus kõneles sellest, et juudid olid püüdnud täita Vana Testamendi käsuõpetust väliselt, kuid vaja oli täita seda südamest ning ta uskus inimese võimetesse Jumala käskude täitmisel. Esimeste sajandite kristluse sisuline muutus:
annaabi.ee 
