ning rahva turvalisus. Riigikaitse juhtimisstruktuur tagab kaitseväe valmisoleku rahuajal ja kriisiolukordades. Sõjalise kaitse teostajad on kaitsevägi ja Kaitseliit. Kaitseväe operatiivstruktuuri põhijõud on rahuajal sõjaliselt väljaõpetatud reservis olevad üksused. Väheste ressurssidega riigi puhul on kirjeldatud lähenemisviisi eelis see, et rahuajal hoolitsevad reservväelased oma ülalpidamise eest tavaelus ise ja ainsaks riigipoolseks kulutusteks on väljaõpe. Balti riikidest on Eestil kõige suuremad riigikaitse kulud, lisaks suudaks Eesti sõja ajal suurema sõjaväe luua. Leedul on aga arenenum õhuvägi. Oleks eksitav väita, et Eesti kulutab riigikaitsele palju raha, pigem on asi selles, et Läti ja Leedu kulutavad sellele erakordselt vähe, olles oma kaitsekuludega NATO kitsimate riikide seas. Eestit eristab teistest Balti riikidest ka see, et kui rahuajal on kaitsevägi
rahalisi kohustusi suuremas ulatuses kui 50%, kui vastava loa annab rahandusministri ettepanekul Vabariigi Valitsus, kuid ka sellisel juhul mitte suuremas ulatuses kui 80% ministeeriumi valitsemisala vastava eelseisva eelarveaasta kululae piirmääraga vahenditest. Loa suuremas ulatuses lepingute sõlmimiseks saab anda Riigikogu riigieelarvega. Lõige 6: Finantskriisi olukorras või selle ennetamiseks võib osutuda vajalikuks Riigikogu operatiivne otsus riigipoolseks sekkumiseks. Seetõttu on eelnõus ette nähtud võimalus, et Riigikogu otsustab riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses kohustuste võtmise finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks seoses finantsasutuste aktsiate, osade, muude osaluste ja finantsvara omandamise või välisriigi või euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamiseks makstavate summadega (kas õiguslik lünk? sõnastus ei sisalda väljaspool eurotsooni olevaid EL liikmesriike?)
inimesekeskse riigi ideoloogia, millel tuleb üha enam taastada inimeste loomulikke omavahelisi suhteid ning nendel põhinevat sotsiaalset kontrolli. Riik oma vahelesegamisega jätab inimestevahelised konfliktid ja probleemid sageli lahendamata. Just tingimustes, kus riigipoolne vägivald viiakse miinimumini, saab abolitsionistide arvates avalduda inimeste tegelik olemus ja normaalne interaktsioon. Inimese elu kui suurima hüve võtmist ka kurjategijalt peetakse vastuvõetamatuks riigipoolseks vägivallaks. Nagu näeme, kehtivad praegu Euroopas reeglid, mis ei luba surmanuhtlust kasutada. Leida sellisele suhtumisele ühest eetilis-filosoofilist põhjendust polegi nii lihtne. Siinkohal on huvitav märkida, et juba möödunud sajandil on püütud ka Piiblist leida [1843] argumente surmanuhtluse poolt või vastu. Jõuti aga tulemusele, et Piibli seisukohad jagunevad pooleks, S.t Piibel pole ei surmanuhtluse poolt ega vastu (Masur 1989: 143)
Riigipoolsed võimalikud karistusõiguslikud reageeringud toimepandud kuriteole järgmised: 1. Kriminaalkaristuse kohaldamine (KarS § 44-46 ja 49-54) 2. Kriminaalkaristuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69-70) 3. Kriminaalkaristusest tingimuslik vabastamine (KarS V ptk.) 4. KarS-i VII ptk-s sätestatud nn muude mõjutusvahendite kohaldamine 5. Iseseisvaks riigipoolseks reageeringuks toimepandud kuriteole tuleb lugeda KarS-i §-s 80 sätestatud ja humanismist kantud kohtu võimalust vabastada karistusest kuni viieaastase vangistusega karistatava kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isik, kes on ise kuriteo toimepanemise tagajärjel raskelt kannatada saanud. 2) kuriteo kui minevikusündmuse asjaolude selgitamine;
annaabi.ee 
