pool. Rapla elanike arvult seisuga 1 jaan. 1989 (6249) oli Eesti suurim alev. Alevi staatuse sai Rapla 1945. aastal, alates 1959. aastast oli ta maakonnakeskus. Linna staatuse sai Rapla 1993. a. (1995.a. - 6500). Linna läbib Vigala (Konuvere) jõgi. Loode - kagu - suunaliselt väljavenitatud linna pindala on 460 ha. Peatänavad on Tallinna ja Viljandi mnt., olulised on veel Välja, Mahlamäe, Sulupere ja Jõe tänav ning Alu tee. Kokku on linnas 77 tänavat. Raplat ümbritsevad Rapla riigimajandi põllumajanduskõlvikud, metsatukad ja külad (kagus Kaltu, lõunas Libadu, läänes Sulupere ja põhjas Uusküla). AJALUGU Vanimad kirjalikud andmed Rapla kohta pärinevad aastast 1241: "Taani hindamisraamatu" järgi oli siin 8 ardamaa suurune Rapala küla. See asus praegune linna põhjaosas, seal, kus Tallinna mnt. ristub jõega. Ka 1917. aasta revolutsioonilised sündmused kulgesid Raplas töörahva aktiivsel toetusel. Selleks ajaks oli kohapeal välja kujunenud
aurulaevad Peipus, Dorpat ja Aleksander laulupidulisi peopaika. Ajakirjanduse andmetel ulatus piduliste koguarv 2000-ni. Emajõe kallast mööda mindi rongkäigus Väike-Kabinasse, kus toimus jumalateenistus. Peale välijumalateenistust mindi läbi metsa Suur-Kabinasse peoplatsile, milleks oli väikese liivakünkaga ala Emajõe kaldal hõreda metsa ääres loodus kaunis kohas (praeguse lastelaagri territooriumil). Hobuse monument 1. mail 1990. a. tähistati Luunjas riigimajandi 70. aastapäeva. Tähtpäeva jäi meenutama põllumehe parima abimehe hobuse monument, mille autor on Endel Taniloo. Mälestusmärgi õnnistas sisse Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer. Luunja on üks majandeid, kus hobusekasvatus on au sees. Ka pidulikus rongkäigus osalesid ratsanikud, kes demonstreerisid kodumajandi rahvale ja külalistele treeningutel omandatud oskusi. Majandirahva peotuju olid
(Eestis ETKVL) jne. Kuna riigi poolt juhitav põllumajandus ei suutnud rahvast toita, oldi sunnitud lubama ja isegi arendama-soodustama nn aianduskooperatiive. Pärast riigitööd sotsialismis läks inimene oma aianduskrundile ja töötas turumajanduse tingimustes. Kõigile oli selge, et turumajandus aianduskrundil oli palju efek- tiivsem kui käsumajandus riigitööl. Aiakultuuride saagikus enda krundil oli oluliselt kõrgem kui riigimajandi põllul. Aiamajade ehitus oli kiirem, kvaliteetsem ja ökonoomsem kui riiklik nn kapitaalehitus. Paradoksaalne küll, kuid sellele nn sotsialistlikule majandusmudelile tuli NSV Liidus igati kasuks asjaolu, et seadusi ei täidetud kuigi täpselt ja kõikjal valitses võrdlemisi suur korra- lagedus. Tänu sellele toimis ka teatud iseregulatsioon majanduses ning ühiskonnas üldse
annaabi.ee 
