moraalsetel põhjustel. Ja just seda soovis Napoleon prantslastele 1800. Aastal ka anda. Ainsaks tingimuseks seati,et kirik alluks valitsejale. Kuigi Vatikani riigisekretär Ercole Consalvi selle tingimuse vastu protesteeris, oli 1801. Aastal taktikaliseltõigem sõlmida Prantsusmaa ja Vatikani vahel konkordaat. Napoleoni arutluskäik kajastus 1790. Aastal Inglismaal ilmunud konservatismi kuulsaima autori, riigifilosoof Edmund Burke'i teoses Reflections on the revolution in France. Riigikirik oli Burke'i arvates vabade kodanike jaoks möödapääsmatult vajalik, sest see kehastas inimestele võimu ja korda. Konkordaadiga sai Prantsuse uus poliitiline kord paavsti autoriteedi kaudu oma pühitsuse ja heakskiidu. Keegi ei võinud enam väita, et vabariik oli jumalatu ja paganlik. Paavst saavutas aga selle, et katoliku kirik kui enamuse kirik Prantsusmaal sai endale riigi toetuse. Viimane ei
Altensteini lähedane sõber oli kantsler, prints August von Hardenberg. Kahekesi moodustasid nad Preisi administratsioonis tugeva reformimeelse rühmituse. Hegel määrati lisaks filosoofia õppetoolile ka Brabdenburgi Kuningliku Akadeemilise Nõukogu inspektorite kogusse ning tema ülesandeks oli läbi viia samasugune keskkoolide õppekavade reform, nagu ta oli Niethammeri algatusel läbi viinud Nürnbergis. Sellest ajast peale on Hegelit süüdistatud, et temast sai Preisimaa ametlik riigifilosoof. Sellesse tuleb aga suhtuda teatava ettevaatusega. Need Preisi institutsioonid, mida ta pärast oma ametisse määramist kaitses, olid tekkinud Altensteini ja Hardenbergi reformide tagajärjel. Tõsi ka see, et Hegeli Berliini jõudmise ajaks oli Preisi ühiskonda ümber korraldanud reformiliikumine sattunud ka Preisi natsionalismi surve alla. Hegeli arvates oli see natsionalism, mida esindasid eelkõige Jacob Friedrich Friesi kirjutised, tagasipöörduva
Napoleoni tsiviilkoodeks seadus, milles kogu ühiskonna toimimine tsiviilaspektides kirjutati lahti. Tsiviilkoodeks kehtestati kõikidel aladel, mis Napoleon vallutas ja Prantsusmaal jäi kehtima ja ka paljudes Saksa aladel avaldas tsiviilkoodeks mõju uute seaduste vastuvõtmisel. Ta väga põhimõtteliselt likvideeris seisusliku ühiskonna alused. Uusajal asendus absolutistlik riigikord 19.saj praktiliselt kõikjal Euroopas konstitutsioonilise monarhiaga. Michael Mann, kuulus riigifilosoof, eristas kahte tüüpi riiki: 1)absoluutse võimuga riik ehk despootlik riik(tema sõnad) 2) kaasaegne ehk infrastruktuurne riik. Paradoksaalselt ühelt poolt oli riigi võim kõikide alamate üle, aga puudus võime kontrollida riigis toimuvad ehk haldussuutlikkus oli nõrk, riik ei jõua iga inimeseni. Samas infrastruktuurne riik on selline, mis on läbitunginud kogu ühiskonnas, ühelt poolt on kõikidel inimestel õigus poliitilises protsessis kaasa rääkida, teisalt
annaabi.ee 
