parlamendi pooldajate vahelise relvastatud vastuseisuga. Nüüdisaegne Venemaa on demokraatlik föderatiivne riik. Riigipea on Venemaa Föderatsiooni president, kelle riigi kodanikud valivad üldistel valimistel neljaks aastaks. Üks president võib olla valitud kaheks ametiajaks. Riigi parlament (Föderaalkogu, ) koosneb kahest kojast: Riigiduumast ( ) ja Föderatsiooninõukogust ( ). Täidesaatev võim kuulub Venemaa Föderatsiooni valitsusele. Valitsuse juhi määrab president koostöös Riigiduumaga. Venemaa riigikeel on vene keel. Rahaühik on rubla (1 Eesti kroon = 2,2 Vene rubla). Venemaa kuulub paljude rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas ÜRO, UNESCO, Euroopa Nõukogu, SRÜ koosseisu. 4 Rahvuslipp ja sümbolid Esimese rahvuslipu autoriks peetakse tsaar Peeter l-t. Sel lipul oli kolm horisontaalset riba: valge, sinine ja punane. Sinisel ribal oli vapi kujutis. 1858
aasta augustiputsi ning 1993.aasta valitsus- ja parlamendikriisi, mis lõppes sama aasta oktoobri alguses presidendi ja parlamendi pooldajate vahelise relvastatud vastuseisuga. Nüüdisaegne Venemaa on demokraatlik föderatiivne riik. Riigipea on Venemaa Föderatsiooni president, kelle riigi kodanikud valivad üldistel valimistel neljaks aastaks. Täidesaatev võim kuulub Venemaa Föderatsiooni valitsusele. Valitsuse juhi määrab president koostöös Riigiduumaga. Venemaa riigikeel on vene keel. Rahaühik on rubla (1 Eesti kroon =2,2 Vene rubla). Rahvuslipp ja -sümbolid Pärast Nõukogude Liidu lagunemist taastati valge-sini-punane riigilipp. Valge värv sümboliseerib rahu, isamaad, õilsust, sinine usku ja ustavust, punane mehisust, võitlust kodumaa eest vere hinnaga. Nõukogude võimu aastail kasutati mõistagi NSV Liidu riigivappi. 1992. aastal tõi aga Venemaa esimene president Boriss Jeltsin oma ukaasiga kahepealise
Peterburis jaanuaris 1905 (,,Verine Pühapäev"). Veebruaris 1905 pandi siseministriks Aleksandr Bulõgin ja oktoobris 1905 Prantsuse-Briti liidu vastane Pjotr Durnovo. Rahandusministriks oli alguses Eduard Pleske, alates 1904 Vladimir Kokovtsov. 1906 Ivan Goremõkin (1839-1917): varasem siseminister, väga konservatiivne, kaitses keisrivõimu piiramatust. Kuna ta läks kohe tülli Riigiduumaga, mis oli üsna liberaalne, siis jäi ta ametiaeg lühikeseks. Siseministriks oli tal Pjotr Stolõpin, rahandusministriks Kokovtsov, välisministriks Aleksandr Izvolski. 1906-1911 Pjotr Stolõpin (1862-1911): oli ühtlasi ka siseminister, mõõdukas konservatiiv, 11 endise välisministri Gortsakovi tütrepoeg ja ka isa poolt kõrgklassist,
annaabi.ee 
