Seda raskem on tal valida poolt, kui sõbrad Käsper ja Kräämer omavahel vaieldes pöörduvad toetuse saamiseks tema poole. Ta ei taha kummagagi tülli minna. Parema meelega oleks ta erapooletu, kuigi tundub, et sisimas on ta kommunistist Käämeri poolt. Kui alustatakse koolipoiste sõduriks värbamist ei kiirusta Ahas isamaad kaitsma. Sakslased lahkuvad Tartust, saabuvad punased, kool pannakse kinni, linn tühjeneb. Ahas lahkub läbi ootamatu olukorra rongijaamas koos ühe ohvitseri ja riigiametnikuga Tartust. Jõudes isakoju hakkab teda närima süütunne, et ta hoidub isamaa kaitsmisest. Samuti ei ole ta vanematel raha ja ta ei taha kodustele koormaks olla. Seega liitub ta vabatahtlike pataljoniga. Koos Käsperi ja teiste koolivendadega punaste vastu astudes ei lõpe Ahase sisekonfliktid. Magamata öödel arutleb ta sõja teemadel. Kas on vaja erimeelsuseid lahendada üksteist tappes? Miks võitleb ta venna ja kommunistide vastu? Samas ei suudaks ta koos punastega ka
Situatsioonid igapäeva elust Püüame leida erinevaid olukordi, kus eestlane käitub sarnaselt. 700-aastane orjapõli ja lähiminevikust nõukogude liidu valitsemise stiil on mõjutanud eestlaste suhtumist valitsusaparaati. Enamus olukordades loobudakse dialoogist riigipeadega. Kui teema ei puuduta sind siis ei ole põhjust ka tähelepanu pöörata. Ja kui ollakse seotud olukorraga, siis leitakse, et valitsuse seisukohti ei ole võimalik muuta ja milleks sellega ennast vaevata. Kes vähegi riigiametnikuga suhelnud on, teab, et esmalt tuleks kasutada alistuvat suhtlusstiili. Las ta räägib ära, ma olen nõus, siis mul ei tule hiljem probleeme. Sellist suhtlusstiili eeldab ka riigiapartaat. Eestlane riigiametnikuna kasutab enamjaolt agressiivset suhtlusstiili. Tal ei ole vaja otsida kompromisse, sest kõik, mis ta teha võib, on paberil kirjas ja kui ta teeb nii nagu nõutud, siis ei vastuta ta ka enam. Seesugune positsoonile
Teemade ring laieneb, kujutatakse kaasaega. Sealt on näha, kuidas Tolstoi suhtub naisküsimusse, töölisteküsimusse, Zemstvo reformi (Aleksander II poolt teostatud). Tolstoi püüab anda hinnangut kõigele, ka kunstile. Kriitikud mainisid, et romaanil on otsene seos Puskini loominguga. T nagu jätkaks ,,Jevgeni Oneginit". 1842. loeb kriitik Botkin uuesti ,,Jevgeni Oneginit". Ta leiab, et Tatjana tegevus 40ndatel peaks olema hoopis teine. Anna on abielus vanema tähtsa riigiametnikuga, keda ta ei armasta. Puskini traditsiooni jätkab Tolstoi ka teises mõttes. Tegelasi kujutatakse intiimselt, väikeselt distantsilt. Tolstoi tegelased on dünaamilised, muutuvad tegelased. Tegelased on ,,voolavate iseloomudega". Tolstoi muutub ,,objektiivsemaks". Jutustaja ei sekku nii aktiivselt sündmstesse nagu ,,Sõjas ja rahus". Jutustaja intonatsioon on külmem, ta on kalk ja range oma tegelaste suhtes. Tolstoi ei taha välja näidata, kelle poolt ta on. Oluline on ka moto