Konteinerit on ilma spets seadmeteta raskesti liigutatav ning samas on materjalide raske juurde pääseda kuna konteiner on lukustatud. Teine näide on toote märgistamine nähtava või nähtamatu seadmega, mis aktiveerib häiresignaali, kui möödutakse vastavast elektroonilisest seadmest. Hästi on tuntud veel üks näide, kus riietusesemed klammerdatakse. Klambrit on võimalik eemaldada ainult spetsiaalse seadme abil. Kui klamber eemaldatakse jõuga, valgub riietusesemele tint, mis teeb toote väärtusetuks. Selliseid mooduseid võib kasutada ka jaotuskanalis. Pakkimine keskkonna mõjude vastu. Tooted võivad olla vastuvõtlikud keskkonnale. Peamiselt mõjub kaubale ilm, aga ka: - agressiivsed gaasid ja vedelikud; - tolm; - lõhnad; - radiatsioon. Pakkimine peab kaitsma toodet seda tüüpi keskkonna mõjurite eest. Näiteks kauba pakkimisel kilega hoitakse ära võimalus, et kaup saaks rikutud vihma poolt
ole ei ole ebatavaline kohata tänaval kimonosse riietatud naist või kerges suvekimonos (yukata) lõõgastuvat meest. Kimono on keha ümber mässitav rõivaese, mida kannavad nii mehed kui naised enamasti pidulikel üritustel ja festivalidel Kimono Kimono on eht-jaapanlik riideese ja nõuab vastavat ümbrust, elustiili ja tempot. Kunagi oli kimino olmekultuuri kindel osa, mis täielikult vastas igapäevaelu nõuetele. Riietusesemele avaldasid mõju kõik eluvaldkonnad ja ta ise kujundas ilukaanoneid. Kimono rõhutas osasid figuuri osi nagu kukal, kael, puusad, pahkluud, ja püüdis peita teisi taljet, jalgu ja rinda. Kimono sobis tüüpilisele jaapanlanna figuurile kõige paremini ja kujundas ka ilumalli. Euroopa suurerinnaline ja pikajalgne standart ei paista kimonos eriti kena. Kimono sulandus suurepäraselt traditsioonilise jaapani kodu eluruumi. Kogu elu selles
Anorgaanilise moodustise, näiteks kivi puhul, võin ma osasid vaadelda mõtlemata tervikule. Kivi tekib üksikosade liitmisest. Elavate olendite puhul aga pole võimalik mõelda osa ilma tervikuta. Organism ei tekki kunagi lihtsalt osade kokkuliitmisest, vaid iga osa, organ kuulub oma kindla kuju ja funktsiooniga lahutamatult sellesse organismi. Ta on võimalik ja mõistetav üksnes selles organismis. Me jõuame veelgi kaugemale, kui mõtleme inimese poolt väljamõeldud objektile, näiteks riietusesemele. Siin on üksikud osad otstarbekalt liidetud terviku teenistusse. Kui ma tahan lähemale jõuda elava organismi mõistmisele, siis ei saa ma muidu kui inimese enda poolt loodud moodustiste puhulgi - kujutleda teda plaanipäraselt loodud tervikuna. Ma põrkun siin piiridele, kus puht mehaaniline, kausaalne seletus (mida teoreetiline mõistus annab) enam ei aita. Loomulikult peame me kausaalses seletuses jõudma võimalikult kaugele. Bioloogia tegi seda osalt enne Kanti
annaabi.ee 
