Oli lõppenud tavaline päev ühes väikses maakodus. Öö oli rahulik, lumi kattis maad ja taevas võis näha tuhandeid tähti. Maja oma lumest mütsi all nägi välja nagu oleks postkaardilt maha joonistatud. Majas oli vaikne. Kuu paistis aknast sisse ja kogu pere magas. Korraga aga kostus riidekapist veidrat norinat. See imelik hääl äratas ema. Ta puges voodist välja ning avas kapi ukse. Ja siis ta kiljatas! Kapist vaatasid vastu kaks helendavat silma. Silmade omaniku näha ei olnud. Ema läks lähedamale ja vaatas kes seal on, seal olid kaks kummalist last. Neil olid suured silmad, tuttmüts ja neil oli kaasas väga suur kohver. Ema küsis nende käest, kes te sellised olete? Lapsed vaatasid emale otsa ja
Koer Bimbu oli ka paras kavalpea. Niipea, kui keegi tähele ei pannud, hüppas ta peremehe voodisse ja keeras seal ennast mõnusalt magama. Siis aga juhtus selline lugu, et Bimbu oli juba mitu päeva kadunud. Pere oli otsinud teda nii Kärina külast kui Savioja külast aga koera ei olnud keegi näinud. Lapsed nutsid ja isa ohkas. Juba kolmas otsimise päev oli otsa saanud. Majas oli vaikne. Kuu paistis aknast sisse ja kogu pere magas. Korraga aga kostis riidekapist veidrat norinat, see imelik hääl äratas ema. Ta puges haigutades voodist välja ning avas kapi ukse, ja siis ta kiljatas: ,,Mis see on?" . Kapist paistis kuuvalguse paistel roheline silmapaar. Nüüd oli ka isa ärganud selle kisa peale. Ta pani lambi põlema. Kapis polnudki kedagi muud, kui kaotsi läinud Bimbu ja mitte üksi. Neli väikest karvakera nohisesid Bimbu küljekõrval. Bimbu oli jällegi leitud. Järgmisel päeval tegid lapsed Bimbule ja ta poegadele mugava pesa ahju kõrvale
kombeid ja moodi. Ülejäänud lugu keribki ümber nende suhte, kuni tuleb mängu järgmine mees, karismaatiline ja rikas inglane Arthur Chapel ehk Boy, kelle rahaga ta Pariisis oma kübara-ja rõivasalongi avab. Boy sureb autoõnnetuse tagajärjel, mis viib Coco seisundisse, mida ta pole varem tundud.Kuid ta ei andnud alla, ta andis alati endast kõik. Filmis kutsuti Cocot väikeseks poisiks, kes kandis korsettkleitide asemel kalifeesid ja otsis rõivaid meeste riidekapist. Cocol oli alati kindel arvamus ja jäi endale kindlaks ega hoolinud, mis tema stiili kohta öeldi. Ta kombineeris triiksärgi mansetid ja krae ruudulise kangaga, mille tulemusena valmis kleit, asendas korseti laiemate kleitidega, tõi moemaailma seelikud ja jakid. Lihtsus ja vabadus olid ühed tähtsaimad aspektid. Nagu ka filmis näha, siis talle ei meeldinud ülepaisutatud rõivad, ta jagas ka teistele soovitusi. Ta küsis: ,,Kuidas küll naised nende all mõelda suudavad
poputada. Nende riided tunduvad alati hinnalised ja soliidsed, mis ei tähenda aga seda, et riiete hind üüratult kallis oleks. Sõnnid lihtsalt oskavad teistest sodiaagimärkidest paremini eristada hinna ja kvaliteedisuhet. Samuti peavad Sõnnid lugu mugavusest. Riided olgu pigem seljas hästi istuvad, kui ülitrendikad.Lisaks riiete väljanägemisele, peab ka hilpude materjal olema parim. Kvaliteetne siid ja kasmiir juba Sõnni riidekapist ei puudu.Aksessuaaridest eelistab Sõnn massiivseid, kuid samas lihtsaid ehteid. Hea oleks, kui ehet kaunistaks ka mõni vääriskivi, kuid kindlasti ei ole Sõnnid kassikullakandjad. Ehted olgu ikkagist hõbedast või kullast.Värvidest armastab Sõnn mahedaid toone, eriti roosat, helesinist ja sinist. Kui Sõnnitar on rohkem püksikandja, siis oleks soovitatav need välja vahetada kleitide vastu. Kleidikesed on lihtsalt Sõnnide trump
uksed. Seda ruumi kasutati peamiselt üleriiete hoidmiseks – siit ka ingliskeelne nimetus Wardrobe – riidekapp ehk garderoob. Lisaks rõivastele leidsid seal vahetevahel asukoha ka vaenupoole laevadelt lahingus võetud priisitrofeed nagu lipud, vöörikujud, külmrelvad jms väärtuslik kraam. “Kehvadel aegadel” kui sõjasaaki nappis, oli see ruum ohvitseridele kogunemiskohaks ehk neutraalseks pinnaks omavahelises suhtlemises. Tasapisi tõrjuti trofeed sealt välja ja “riidekapist” sai ametlikult ohvitseride ühiskajut ehk nagu Briti laevastikus teda tänapäevalgi tuntakse – Wardroom. Kahjuks on säilinud suhteliselt vähe kirjalikke andmeid “vana hea purjelaevastiku” aegse ühiskajuti elust-olust. Üht-teist siiski leidub ja selle vähesegi põhjal võib veendunult ütelda, et ühiskajutist välja kujunenud traditsioonid, etikett ja mere-eetika elab tänaseni. Kunagiste inglise admiralide ettenägelik lootus, et ühiskajut hakkab läbi põlvkondade punase
annaabi.ee 
