kristlastele kuulekad olla. Pole aga selge, kas saarlaste vastus kirjutati enne või pärast Saaremaa vallutamist, sest see on teada ühest riialaste kirjast Lübeckile. Seetõttu pole ka selge, millist rolli, kui üldse, antud kiri Saaremaa vallutamise ajal mängida võis. 1227. aasta 20. jaanuariks määrasid ristisõdijad kokkusaamine Pärnu jõe suudmesse, kust alustati edasiliikumist Muhumaa poole. Kokku oli kogutud suurim vägi terves ristisõjas, mis koosnes riialastest, orduvendadest, ristisõdijaist, liivlastest, latgalitest ning mandrieestlastest kõikidest maakondadest, väidetavalt koguni 20 000 meest, mis on ilmselt siiski liialdus. Väe eesotsas oli paavsti viitselegaat magister Johannes koos Modena Wilhelmi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. Seega püüti sõjaretke näidata ennekõike paavsti ettevõtmisena, kuigi tegelikult juhtis väge siiski ilmselt ordumeister Folkvin.
· Läänlaste ülesandeks oli Toreida liivlaste ründamine, sakalastel ja ugalastel latgalite ahistamine, et need, kui sakslaste abilised ei saaks neile appi minna. · 1215 aprilli lõpul või mai algul sulgesidki saarlased väina jõe suudme · Kui riiast tungis välja tugev vastaste vägi, taandusid saarlased väina suudme lähedale tagasi, et oodata abijõude. · Ootamatult ilmus merel nähtavale 2 ristisõdijate koge. · Kuna riialastest jälitajadki olid kohal siis tekkis saarlastel oht jääda kahe tule vahele · Arvestades oma vähemust oldi sunnitud sakslaste vahelt merele läbi murdma. · Kavandatud ühisaktsioon loodetud tulemusi ei toonud. o Olasenud jõududest jäi lihtsalt väheseks. MERELAHING UUES SADAMAS · Pärast ebaõnnestunud aktiooni pöördusid osad ristisõdijad saksamaale tagasi. · 1215 asuti 9 kogel tagasi
Järvamaa, Nurmekund ja Sakala. Tagasiteel ründas neid aga orduvendade, liivlaste ja latgalite salk. Pikast retkest kurnatud leedulased said lahingus lüüa, osa neist tapeti, teised põgenesid oma röövsaaki maha jättes. Sõjakäik Revalasse 1219. aasta veebruaris otsustati Riias korraldada sõjakäik Revalasse. Algatajaks oli arvatavasti ordu, kes soovis piiskop Alberti äraolekut kasutades Liivimaal juhtivasse rolli astuda. Orduvendadest, riialastest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi läks külmas vastutuules mööda merejääd Soontaganasse, võttis sealt teejuhid ja liikus edasi Revalasse. Peaväest ette jõudnud Vesike liivlaste salk süütas esimese leitud küla soojasaamiseks põlema, mis aga hoiatas teisi revalasi vaenuväe tulekust ja võimaldas neil pelgupaikadesse põgeneda. Liivimaalased rüüstasid Revala idaosa ja asusid siis mööda merd saagi ja vangidega tagasi minema
Sõlmisid riiglased liitlaslepingud nii riiapiiskiopi, saare-lääne ja tartu piiskopiga välja arvatud Kuramaaga. Liit pidi tegutsema ordu vastu. Ordu oli sellest liivlaste väljaastumisest tabatud ja vastusammud järgnes alles 1298 kui suunduti Riia piiskopi ja lääne-saare piirskopi vastu. Linnused vallutati ja hävitati , riia piiskop sattus vangi ja pidi kirjutama allaalistumislepingule. Kõik sõlmisid orduvägedega rahu peale riialastest. Otsisid toetusi Vana-liivimaa välispiiride taga, taani kuninga poole ja leedulaste käest. Taanilt otsest abi ei saadud, küll aga leedulased tegid sõjakäigu ordu aladele, andsid tugeva löögu orduvägedele ja pärast seda tekkis vaikus, Riia linn justkui jöi peale, ordu teda puruks ei löönud, säilisid riia linna kaubanduslikud õigused ja vabandused. 1304 sõlmis Ordu liidulepingud Riialinna vasu Tartu ja saare-lääne piiskopiga. Ordu ostis ära Dünamünde
annaabi.ee 
