väheneb. Selle vältimiseks kasutatakse kas perioodilist või pidevat järelpingutust. Pingutusrull asetatakse vähemkoormatud rihmaharule. Lisaks rihma venimise kompen- seerimisele suurendab ta ka väiksema rihmaratta haardenurka ja seega rihma veovõimet. Isepingestust tagavate skeemide eeliseks on see, et rihmu asjata ei koormata tühikäigul ja seisul, millega suureneb rihma tööressurss. Koormuse kasvades suureneb rihmaharudes mõjuvate jõudude vahe ja seega rihma pingutav reaktiivmoment, mis tagab süsteemi automaatse isereguleerimise. KASUTATUD KIRJANDUS 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Lamerihm%C3%BClekanne Lamerihmülekanne 2. http://www.scribd.com/doc/56945199/70/Rihmulekande-geomeetria Eesti Mereakadeemia MTA 5298 Rakendusmehaanika loengumaterjal; I.Penkov 2010 3. http://et.wikipedia.org/wiki/Rihm%C3%BClekanne Rihmülekanded 4. http://www.mh.ttu
rakendatud hambumispooluses P ja mõjub keerme tööprofiili normaali suunas. Sel F0 rihma eelpingutusjõud, eelpinge rihmas 0=F0/A, Ringkoormusest t=Ft/A, juhul on normaaljõu komponendid teol järgmised: ringjõud Ft1, telgjõud Fa1, radiaaljõud Fr1. Teo ringjõud Ft1 võrdub tiguratta telgjõuga Fa2 = 2 d 1= , kus T1 rihmaharudes 0±0,5t, tsentrifugaaljõust ts=v2, paindepinge tekib rihmas ratta on teo pöördemoment. Tiguratta ringjõud Ft2 on arvuliselt võrdne teo telgjõuga ümber paindumisel. Kuna selle suurus sõltub kõverusraadiusest, siis maksimaalne Fa1=2T2/d2 kus T2 on tiguratta pöördemoment. Teo radiaaljõud Fr1 ja tiguratta paindepinge tekib väiksema ratta juures.: p=E/d1 kus E rihma materjali
119 1 a 2 L d 2 d1 2 L d 2 d1 2 8 d 2 d1 2 . (22.2) 8 22.4. Jõud ja pinged rihmas Paigalseisul ja tühikäigul on rihmaharudes jõud võrdsed. Koormates ülekannet saame ringkoormuse rihmratastel 2T P Ft 1 1 , d1 v1 kus T1 – vedava ratta pöördemoment; d1 – vedava ratta läbimõõt; P1 – ülekantav võimsus. F2 F0
annaabi.ee 
