Eesti Holstein Alates 1. jaanuarist 1998 nimetati eesti mustakirju tõug eesti holsteini tõuks. Lehmad on märgatavalt kõrgejalgsemad, keha on kitsam ja pikem, lihastik on vähearenenud, toitumus on hea vaid kinnisperioodil enne poegimist. Udar on pikem, vähem sügav, nisad normaalsed, tagantvaates hakkab silma udara keskside sügava vaona kahe udarapoole vahel. Veresooned kõhul ja udara välisseinal on hästi märgatavad. Jalad on tugevad, küllalt peeneluulised, vahel ka püstised. Sõrad on normaalse kujuga, sageli heleda sarvainega, harva esineb kõrvalekaldeid sõrakujus. Lehmad on rahuliku iseloomuga ja väga hea isuga. Hea põhisööda kasutus ongi eesti holsteini tõu eeliseks teiste tõugude ees. Eesti holsteini tõu lehmade piimatoodang, piimarasva- ja piimavalgutoodang on suurim Eestis. Piima rasvasisaldus on hea, aga valgusisaldus on vaid rahuldav. Eesti Punane 1951
oskused ning keskenduma vaid ühele aspektile – ellujäämisele. Sõda on ka üks enam kajastatud teemadest kirjanduses läbi ajaloo, ilmselt põhjusel, et see on niivõrd aktuaalne. Sõja kohta on tohutu hulk materjali, mida kirja panna ning ilmselt ei lõppe sellel teemal arutlemine veel pikaks ajaks. Kestavad ju sõjad ka tänapäeval. Mitte küll nii suure mastaabilise inimkaotusega kui näiteks Teise Maailmasõja ajal, kuid laastamistööd on siiski märgatavad. Usun ja tean, et paljud kirjanikud ja luuletajad on inspiratsiooni saanud just sellest, et nemad ise olid kaasatud sõjakeerisesse. Kellele mõjus see laastavalt, kes sai sõjaolukorrast alget loomeilmutustele, see kajastub väga hästi sõjajärgses kirjanduses. Näiteks saame võtta Gustav Suitsu. Tema ei olnud otseselt sõjategevusega seotud, kuid selle eest Rootsi pagema pidi siiski. Minumeelest on Suits üks nendest, kes sai millestki nii koletust inspiratsiooni ning lõi
minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi püsivate tunnuste miinimum- komplekt. Positsioonist, häälikuümbrusest, kõnelejast jms tulenevad varieeruvad tunnused. Vabaallofoonid Positsioonilised allofoonid: ekstrinssed e märgatavad intrinssed ehk märkamatud Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Häälikud on meeleliselt tajutavad, kuid neil ei ole iseenesest tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja tõlgendab häälikusüsteemi funktsionaalselt. Foneemid on keelesüsteemi väikseimad üksused, mille ülesanne on eristada tähendusi. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (allofoonina). 6
annaabi.ee 
