hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus põimusid rahvuse ja üksikisiku saatus, ajaloolised valikud
said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus põimusid rahvuse ja üksikisiku saatus, ajaloolised valikud
öelda "Õismäe Ooperis". Etenduste ühiskondlik kõlapind oli võimas, tennishalli suunas voorivad inimmassid on senini silme ees. Näib, et "Estonia" tabas kahe naelapea pihta: tõi esile uue perspektiivi ooperi ja Tallinna publiku suhetes ning näitas esimese esietendusega arvestatavat kunstitaset. Suurejooneline ja ka suurejooneliselt lavastatud ,,Aida" sobis tennishalli hästi, ehkki laiaks venitatud ristkülikukujuline lava tekitas reziile ja osatäitjatele omaette raskusi: kui üks tegelane pidi teatud repliigiks jõudma teise tegelase juurde, alustas ta oma teekonda juba varakult, et õigeks ajaks kohale jõuda. Samuti püüdis lavastaja Marianne Mörck (Malmö) täita lava võimalikult paljude tegelastega ka kammerlikumates stseenides (Amnerise seltsidaamid ja ümmardajad, õukondlased, sõdalased, orjad jt). Akustiliselt aitas kaasa hästi reguleeritud helitehnika -- aga ennekõike orkestri, koori ja solistide
said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus põimusid rahvuse ja üksikisiku saatus, ajaloolised valikud
annaabi.ee 
