musklilised mehed ja nende püramidaalselt asetatud käed. Surmapõlgus huvitas Davidit antiikajaloos kõige enam, kuna kunstnik pidas seda kangelaslikkuse näitajaks. Ükski maalija ei olnud varem maalinud nii meisterlikult tühja ruumi ja ruumilist sügavust, mis arhitektuurilisi masse ja figuure omavahel lahutavad ja ühendavad. Maali lõpetas David Roomas, kus see sai rahvusvahelist tähelepanu ja andis uusklassitsistlikule maalikunstile õige hoo sisse. Eriti Revolutsioonieelses Pariisis, kus ühiskond vajas muutumiseks ülimat kangelaslikkust, oli „Horatiuse vandel“ eriline menu. Davidi järgmisteks suurteosteks olid Prantsusmaal päevakajalise probleemiga „Sokratese surm“ (1787) ja 1788. aastal alustatud „Liktorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad“. Ka selle teema kajastas kaudselt patriotismi laia levikut Prantsusmaal. 20 1.4. REVOLUTSIOONI AEG Revolutsiooni algul tundis David kohe vajadust ühineda kolmanda seisusega ja selle
koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas. Niisiis on nõukogude suhtumise, mille kohaselt indiviidi arengus on tähtsal kohal keskkonna roll (haakudes ka lamarkismiga), juured juba revolutsioonieelses ajas. Reljeefselt tuleb siinne vastuolu välja kahe 20. sajandi esimese poole autoritaarse reziimi võrdluses. Natsionaalsotsialistlik Saksamaa läks mendelistliku geneetika suunas ületähtsustades hitlerliku rassi-ideoloogia raames bioloogilist determineeritust. NSV Liidus aga pääses võidule usk, et kõike ja kõiki saab ümber kasvatada... Pavlov andis nõukogude teadusele ka teatava teleoloogilise nüansi, väites, piltlikult, et
jõudu koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas. Niisiis on nõukogude suhtumise, mille kohaselt indiviiid aregus on tähtsal kohal keskkonna roll (haakudes ka lamarkismiga), juured juba revolutsioonieelses ajas. Reljeefselt tuleb siinne vastuolu välja kahe 20. sajandi esimese poole autoritaarse reziimi võrdluses. Natsionaalsotsialistlik Saksamaa läks mendelistliku geneetika suunas ületähtsustades hitlerliku rassi-ideoloogia raames bioloogilist determineeritust. NSV Liidus aga pääses võidule usk, et kõike ja kõiki saab ümber kasvatada... Pavlov andis nõukogude teadusele ka teatava teleoloogilise nüansi, väites, piltlikult, et
annaabi.ee 
