armukesi (lühidalt: kepp ka keeks). Pärast revolutsiooni läks nende elu aga keeruliseks. Generaalstaatide ja edaspidiste kogude koosseisus pidid just vaimulikud võtma vastu otsuseid, mis neile endile polnud soodsad, kuid selle abil näidati rahvale, et tõepoolest tegeletakse jumala teenimise, mitte millegi muuga. Näiteks oldi sunnitud loobuma kõigist kiriku maadest ja varandusest, millest said nn riiklikud varandused. Kõik vaimulikud ei läinud aga revolutsiooniaegsete uuendustega kaasa ja nad arvati vaimulikkonna seast välja. Nii oli tihti paljudel kogudustel kaks vaimulikku üks n-ö seaduslik ja teine mitte. Tavaliselt suutis aga see mitteseaduslik rahvale paremini ligi saada (jess!). Riigivõim leidis, et rahva seast oleks vaja kristlus välja juurida. Vaimulikud said käsu abielluda ja lapsendada laps. Rahvale aga ei meeldinud see, et usku pole. Selle asemele pakuti Mõistuse kultust, mis pidi põhinema valgustuse põhimõtetel
võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks. · Kriitilis-realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka "Siuru" tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas
ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks. · Kriitilis-realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka "Siuru" tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas
annaabi.ee 
