Kuningas olevat neid uskuma jäänud, vanematele kingitusi jaganud ja nad ristida lasknud. Teisalt on arvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama sama seltskond. Marika Mägi oletab, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad võisid seda teha siiralt, kuid ülejäänud maakonna vanemad sellega ei nõustunud ja otsustasid sissetungijatele sõjaliselt vastu astuda. Kolm päeva pärast vanemate lahkumist kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest, õhtu eel ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja Peetrus Olai kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud. Henriku
latgalid sellest julgustatuna omapoolset sõjaretke. Kohates teel aga suurt eestlaste väge, põgenesid nad laiali. Eestlased liikusid edasi Brasla jõeni Idumeas ja rüüstasid seal, kuni nad kolmandal päeval tagasi pöördusid. Kaupo liikus neile oma väega järele, rüüstates vastutasuks Sakala lõunaosa ning süüdates Owele ja Purke linnused põlema. Turaida lahing Järgnevalt tungis Liivimaale suur saarlaste, läänemaalaste ja revalaste vägi, mis asus piirama Turaida linnust, plaaniga pärast selle alistamist Riia peale minna. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus aga piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema. Pärast Turaida lahingut otsustas ka varem kõhkleval positsioonil olnud piiskop Albert suunata põhitähelepanu Eestimaa alistamisele. Ta nimetas senise
aastal abi Taani kuningalt Valdemar II-lt. Taani kuningas, kelle laevastikule kuulus tollel hetkel ülemvõim kogu Läänemerel, oli tundnud siinsete maade allutamise vastu huvi juba varem (1206. aastal oli taanlaste sõjaretk Saaremaale äpardunud). Nüüd kasutas ta võimalust ning 1219. aastal maabuski Taani kuninga hiigellaevastik (u 100 laeva) Revala rannal. Peale Lindanise (Tallinn) all ülinapilt võidetud lahingut revalaste ja harjulastega (kummalgi vaenupoolel u 2000 meest) ehitasid taanlased Tallinna kohale uue linnuse. Terve aasta võitlesid nad revalastega, enne kui need lõpuks ristimise vastu võtsid. Samal ajal tungis sakslaste, liivlaste, latgalite ning (juba alistunud ja sõjateenistuse kohustust kandvate) sakalaste, ugalaste ja järvalaste ühisvägi Virumaale, kus rüüstati ohjeldamatult, kuni kõigi viie Viru kihelkonna juhid rahu palusid ja pantvange loovutasid. Nüüd (1220) algas
Kindlustasid ugalased ühiselt koos riialaste ja mõõgavendadega Otepää linnust, et osutada vastupanu. Ühiselt sooritati röövretk Novgorodi suunas. Talve lõpul kutsusid novgorodlased ja pihkvalased kaasa saarlased ja harjulased ning piirasid Otepää linnuse ümber. Sakalased tegid rüüsteretke lätlaste maale. Sakslased pidid lahkuma Ugandist. Eestlased kogusid Lembitu juhtimisel suure sõjaväe sakalaste, ridalaste, järvalaste, revalaste, harjulaste ja virulaste osalusel. Abiväe lubasid saata ka Novgorodi ja PIhkva vürstid. Kui see kava teatavaks sai tungisid ristisõdijad esimesena Ugandisse. Taani kuninga üks ustavamaid ja lähedamaid vasalle, krahv Orlamünde Albrecht saabus Liivimaale. 21. septembril 1217. aastal toimunud Madisepäeva lahing - Ristisõdijate ühisvägi liikus Viljandist Navesti jõe poole, kuid kohtas oma teel eestlaste väesalka
annaabi.ee 
