Gregooriuse laul ehk gregooriuse koraal on roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta a'cappella liturgiline laul. Rütmilst taktimõõtu ei ole, vaid jälgib teksti loomulik kulgemist. Meloodia oli selleks, et rõhutada teksti. Laulu tekstid on tavaliselt ladainakeelsed. Esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lalujate grupp või ka koor. Gregooriuse laulul on kuus erinevat tüüpi: 1. Retsiteerimine palvete ja pühakirjalõikude (proosatekst) esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes. 2. Psalmoodia -- erineb retsiteerimisest värssteksti kasutamise poolest, seetõttu lühem ja korrapärasem. 3. Antifon -- refrääniliselt korduv vastulaul (tekst enamasti piiblist) psalmi tsiteerimisele, esitasid kaks koori või koor ja solist. 4. Hümn -- stroofilise värsstekstiga laul, sai hiljem aluseks protestantliku jumalateenistuse lauludele. 5. Sekvents -- üks levinuim vaimuliku luule vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud.
On roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul Toetub proosa tekstile On saateta, rütmiliselt taktimõõdu alla organiseerimata (jälgib teksti loomulikku kulgemist) Tüüpiliselt ladinakeelse tekstina, erand kreekakeelne Kyrie eleison (Issand halasta) Viimastel aegadel on püütud mõnel pool kujundada ka rahvuskeelset gregoriaani, kuid erilise eduta Gregooriuse laulu tüüpe: Retsiteerimine palvete ja pühakirjalõikude (proosatekst) esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes. Noodikirja sünd Oluline muutus noodikirjas sündis 12. sajandil, kui kasutusele võeti nn. Kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt. Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Sellega oli vabalt muutuvast suulisest traditsioonist saanud kirjalik. Gregooriuse laulu edasine areng: 9.-12. sajandil võeti loomingumeetodina kasutusele
opera seria- tõsine ooper, süzeed võeti antiikmütoloogiast, legendidest ja ajaloost. opera buffa- koomiline ooper, süzeed rahva elust, kangelane oli tavaliselt teener, sõdur või talunik. Intermeedium- meelelahutuslik vahemäng tõsises ooperis. Müsteerium- piibliainelised etendused, kus kõneldud osad vaheldusid muusikalistega. Retsitatiiv- kõnelähedane laul, laulja esitab proosatekste peamiselt ühel noodil retsitatsioonitoonil libreto partituur partii- ühe hääle või pilli osa mitmehäälses helitöös. ooper- lavateos,milles on ühendatud vokaal-ja eriinstrumentaalmuusika,kirjandus,näite-ja kujutav k. kammerlaul- sooloaaria v duett, mida lauldi generaalbassi v väikese ansambli saatel kantaat- pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel, hiljem sarnanes ooperzanriga. oratoorium- vaimuliku sisuga vokaalinstrumentaalne suurteos koorile, vokaalsolistidele ja orkestrile
ühtsed muusikaga. Muusika on perioodilise rütmikorralduseta ehk rütmiliselt taktimõõdu alla organiseerimata (jälgib teksti loomulikku kulgemist), rütm loid ja laialivalguv. Esitab üksik vaimulik, koorisolist, ansambel või koor, sageli kahes grupis. Üldnimetuse ,,gregoriuse laul" alla mahub rida erinevaid vorme, zanreid ja stiile. Gregooriuse laulu tüübid: Retsiteerimine -- palvete ja pühakirjalõikude esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes, mõnetoonilised kõrvalekalded meloodiavormelid Psalmoodia -- Psalmitekstide laulmine. Erineb retsiteerimisest vaba ehitusega värssteksti kasutamise poolest, seetõttu lõigud lühemad, vormelite vaheldumine korrapärasem. Peamine laulutüüp tunnipalvustel. Antifon -- refrääniliselt korduv vastulaul (tekst enamasti piiblist) psalmi tsiteerimisele, esitasid kaks koori või koor ja solist. Pühendatud kirikuaasta konkreetsele päevale, ka missade avalaulud.
annaabi.ee 
