Lüürilist laadi, naiselik (kurtev, protestiv ja kurblik Teema Eepiline sisu, meeste teemad alatoon) Keel Arhailine Kaasaegne keel keel Eestlaulja ja koor (kordab eestlaulja sõnu, tavaliselt ka Esitaja Varieerub viisi) Retsitatiivset laadi ja väiksema ulatusega. Lauldakse Viis Keerukam (tantsuviisid), ühehäälselt (va setu laulud) intervalliline ulatus suureneb. (viis = toon = mõnu) Enamasti ühehäälne Vähe vahelduv (va kiige- ja hällilaulud) Rütm Vahelduv
Seal on 4-kordne koosseis, lisaks veel Wagneri tuubade kvartett. Suurendatud on vaskpillide rühma: lisaks tavapärastele pillidele on seal basstrompetid ja kontrabass-tromboonid ning koguni 8 metsasarve. Orkestril on ka iseseisvaid vahepalu, mida mängitakse sageli kontsertidel. · Wagner võitles lauljate ülemvõimu vastu. Ta leidis, et laulja täiendab orkestrit, mitte ei valitse ooperi üle nagu see tollal tihti juhtus. Meloodiliste aariate asemel kasutas ta retsitatiivset kõnelähedast laulu. Tema muusikadraamade uudne olemus nõudis lauljatelt uutmoodi laulmis- ja näitlemisstiili. Wagneri laulja peab omama tugevat väljendusrikast häält ja head tervikutunnetust. · Tema harmoonias, mida peetakse romantilise harmoonia tipuks, on palju lahendamata dissonantside ahelaid ("lõppematu meloodia"). Pingestatud helikeele kõrgpunktiks on ooper "Tristan ja Isolde". · Alates "Lendavast hollandlasest " kirjutas Wagner oma libretod ise
ppp- piano pianissimo äärmiselt fff- forte-fortissimo ülivaljusti vaikselt mp - mezzopiano poolvaikselt mf- mezzoforte poolvalju Algusesse tagasi Barokkooper Barokkooper oli hiilgav õukondlik lavateos toretsevad dekoratsioonid, uhked kostüümid... Aariad (ooperilaulud) olid väga keerulised. Need keerulised käigud võimaldasid lauljal näidata meisterlikkust hääle ilu ja pikkust. Retsitatiivset ooperit (kõnelaul) peeti aegunuks ja igavaks. Nii hakatigi oopereid üles ehitama üksikute viisirikaste numbrite, peamiselt aariate ahelikuna. Tekkis nn numbriooper. Barokkooperi võluv külg oli meloodia rikkus. Muusika oli ainuvalitseja. Barokkooperi rajas kuulus Itaalia ooperihelilooja Claudio Monteverdi. Juba 17.saj vallutas Itaalia ooper ka Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa. Prantsusmaal omandas ooper peagi omapärase ilme: iseärasuseks olid rohked ballettinumbrid.
) Õigupoolest oli prantsuse ooperizanr Mozarti taotlustele lähemal. Võiks öelda, et Mozart komponeeris oopereid nagu hea lavastaja, kes paneb karakterid laval elama ja hoiab alal pinevat arengutempot, pidades ühtlasi silmas tihedat seost lavategevuse ja muusika vahel. Juba esimeses vaatuses kuuleme, kuidas Mozart püüab edasirulluvat tegevuskäiku kajastada muusikas sujuvate üleminekutega retsitatiivi ja aaria, aaria ja järgneva stseeeni vahel. Kui isa soovitas laiendada retsitatiivset stseeni, milles Idomeneo kohtub mererannas oma pojaga, talitas Mozart hoopis vastupidi, lastes libretistil stseeni veelgi lühendada. Tema põhjendus lähtus teatripärasusest: kumbki laulja polnud hea näitleja ning stseen poleks laval välja kandnud. Kuna Mozarti käsutuses oli oma aja üks paremaid orkestreid, andis see võimaluse kirjutada rohkesti pillisoolosid, kasutada võimsaid kõlakontraste ja leida situatsioonile ja tegelasele vastavaid tämbrikombinatsioone. Vahel väidetakse
annaabi.ee 
