Jaan Undusk "Stalinismi müstilised ja maagilised märgid" - kokkuvõte ("Maagiline müstiline keel", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 1998) Juhan Smuuli "Poeem Stalinile" oma retoorilises ümbruses "Poeemi Stalinile" kasutatakse mõjuva argumendina, kui räägitakse Teise Maailmasõja järgsest ikaldusperioodist eesti kirjanduses. Omas ajas kasutati seda manipuleerimiseks, näitamiseks, et eesti kirjanikud on lojaalsed. Kirjandusuurijad ei ole tahtnud seda poeemi eriti puutuda Arvatakse, et see teos eksisteerib käsu korras, mitte vabadusest olla nagu 'päris' poeesia peaks. Selline seletus on aga ebapiisav. Osaliselt on sellele poeemile lihtsalt liiga tehtud
Tuum. Eesti kultuuril on selleks tuumaks eesti keel. Eesti kultuur on kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline, eesti kultuur on dialogismist sõltuvuses. Eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal". Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega. Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu. Eesti kultuuri probleemiks ongi lahustumine pidevalt vahelduvates trendides, praegusel perioodil on tegemist dialogismi kriisiga eesti kultuuris.
Eesti kultuuri sisemise dünaamika jälgimine näitab veenvalt, et tema produktiivsus sõltub otseselt dialogismist. Seda enam, et eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal".Eesti rahvuskultuur tekkis 18. sajandi Euroopa romantismi ühe haru, baltisaksa järellainetusena. Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. 20. sajandi algul vallandunud Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega. Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu. Nõukogude totalitaarse korra tingimustes õnnestus eesti kultuuril säilitada elujõud ja dialoogiline suhe maailmakultuuri ja omaenda traditsiooniga
Aktiivse võitluse teele jõuavad aga Kaarli naine Salme ja nende poeg Arno, kellest saab partisan ja hiljem Punaarmee sõjamees. Romaanis ,,Kaks perekonda" astub Roht kindlalt välja kulakluse, fasislike okupantide ning nende käsilaste vastu. Tema siiras sümpaatia kuulub lihtsatele inimestele, kes asusid võitlema uue korra eest. Ent kirjaniku veendumused pole kristalliseerunud kunstipärastes kujundites, vaid avalduvad sageli deklaratiivsetes aruteludes, kohati naiiv-retoorilises jutlustamises. ,,Kahe perekonna" skemaatiline ja deklaratiivne jätk ,,Uue elu lävel" jäi trükis ilmumata. 14 R. Roht lastekirjanikuna Rohu lasteraamatud on välja kasvanud tema armastusest looduse ja loomade vastu. Tõuget on andnud W. Bonselsi noorsoojutustus ,,Mesilane Maaja", mille kirjanik tõlkis eesti keelde (1923). Peale isiklike tähelepanekute on Roht kasutanud vastavat erialast kirjandust, nagu A.E
annaabi.ee 
