vangide subkultuuri. } Hoidumine ebanormaalsest seksuaalkäitumisest ja hasartmängudest, tõsine suhtumine töösse ja rehabilitatsiooni. Karistuseteooriad 1. Kurjategija saab teenitud karistuse. Karistus on seega kuriteo heastamine, kättemaks. 2. Karistuse eesmärk on preventiivne: karistades kurjategijat hoiatame teisi kuriteo sooritamisest. 3. Karistus kui võimalus inimest parandada (resotsialiseerida). Karistus kui kuriteo heastamine } On omane klassikalise koolkonnale, mis eeldab, et inimese teod on vaba tahe väljendus. } Põhiline rõhk on suunatud sellele, et inimest saab karistada ainult siis, kui ta on süüdi, kui ta väärib karistust. } Karistuse mõju ühiskonnale ei ole oluline. Inimese karistamine on õigustatud, kui: } Ta pani toime süüteo. } Karistus annab rahuldust, mis on võrdne kuriteoga põhjustatud rahulolematusega. }
poolt väljatöötatud õpetus. Sotsioloogiline koolkond pidas võitlust kuritegevuse vastu võitluseks kahjuliku sotsiaalse nähtuse vastu. Sellest lähtudes oli kuriteo eest kättemaksmine mõttetu. Kättemaks ei olnud abiks kuriteo tagajärgede likvideerimisel: kuriteo põhjuseid tuli otsida kurjategija isikust. Liszt töötas välja kolm kurjategija tüüpi, keda pidi koheldama erinevalt: kurjategijat, keda võis parandada, st. resotsialiseerida, tuli kohelda nii, et ta paraneks; kurjategijat, keda tema isiksuse tõttu ei pidanud parandama, tuli hirmutada; kurjategijat, keda parandada oli võimatu, tuli kahjutuks teha. Igale tüübile oli koolkond määranud spetsiifilise programmi mõjutatavat pidi kasvatama, määrates talle vabadusekaotuse, juhuslikke kurjategijaid pidi hirmutama karistusega ja mõjutamatud tuli ühiskonnast kas alatiseks või ajutiseks isoleerida.
Eesti karistusõiguse reformi on määratletud kui üleminekut ,,totalitaarriiklikust karistusõigusest õigusriiklikku karistusõigusse", ,,mil senise sundtööle orienteeritud ja nõukogude karistusõigusest pärit karistuste süsteemi asemele tuli luua õigusriikliku karistusõiguse põhimõtetele vastav karistuste ja vanglate süsteem" *53 . Õigusiiklike põhimõtete elluviimise tung karistusõiguses oli veel mõne aasta eest nii suur, et isegi püüd kurjategijat karistuse kandmise ajal resotsialiseerida näis olevat ohtlik ja niiviisi sätestati see ka vangistusseaduses.*54 Püüus kedagi karistuse kandmise ajal parandada või ümber kasvatada nähti ,,ülemäärast riiklikku sekkumist isiksusse", mistõttu täideviimise eesmärk määratleti suhteliselt neutraalsena ja leiti, et see peab piirduma üksnes isiku suunamisega õiguskuulekale käitumisele.*55 Pole raske mõista, et karistusjärgse kinnipidamise korral jõuab riiklik sekkumine isiksusse uuele, seninägematule tasemele
annaabi.ee 
