* hüperurikeemia, kusihappe hulk veres suureneb, eriti rasvunutel, podagraoht; * hüperglükeemia, eriti tiasiidide kasutamisel, sest häirub glükoositaluvus; * hüperlipideemia (vereplasma kolesteroolisisaldus suureneb); * hüperkaleemia on kaaliumi säästvate preparaatide olulisemad puudused. 1.TIASIIDID. Esindajad: Hüdroklorotiasiid, indapamiid Need on mduka tugevusega preparaadid, mis toimivad distaalsete neerutorukeste algusosas pärssides naatriumi ja kloriidi ioonide resorbtsiooni. Pärast esialgset naatriumi ja vee kaotust, südame minutimahu vähenemist, aktiveeruvad kompensatoorsed mehhanismid, mistõttu edasine naatriumikadu on välditud ning organismi naatriumisisaldus püsib veidi madalamal tasemel kui enne diureetikumide tarvitamist. Diureetikumide esialgsele toimele järgneb sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumine ning vedeliku ja naatriumi kaotus viib RENIIN-ANGIOTENSIINI SÜSTEEMI aktiveerumisele just angiotensiin II produktsiooni suurenemisele
protsessid, mis seisnevad lõhustumises, ümbermoodustumises ja mitmesugustes sünteesides. · Mikroorganismid võivad sünteesida asendamatuid aminohappeid ja neist valke mittevalgulistest lämmastikku sisaldavatest ühenditest (nt karbamiididest). · Bioloogiliselt väheväärtuslikud taimsed valgud muudetakse kõrgväärtuslikuks bakteriaalseks valguks, mis seedetrakti alumistes osades kergesti lõhustub ja pärast resorbtsiooni lülitub looma ainevahetusse. (lk 154, Männik, Biokeemia) Roiskumine. Roiskumine algab valkude lõhustumisega mikroobide ensüümide toimel aminohapeteni ja edasi mitmesuguste laguproduktideni, mis sageli on toksilise iseloomuga. Keemilistest reaktsioonidest täheldatakse roiskumisel hüdrolüüsi, desamiinumist, dekarboksüülumist, oksüdatsiooni, reduktsiooni, metüülumist ja demetüülumist. Loetletud protsesside tulemusena tekib ammoniaaki, orgaanilisi
antidoogina ägeda mürgistuse korral, aga lisatuna söödale toimib dekontamineerivalt ka mükotoksiinide suhtes. Aktiivsöe pooride ja resorbtsioonipinna suurus varieeruvad suuresti, mistõttu ka antidootilised omadused on partiiti erinevad, mistõttu aflatoksikoosi leevendamiseks soovitatakse kasutada suuri aktiivsöe koguseid. Aine muudab keemilisi protsesse aflatoksiini imendumiskohas, blokeerides nii imendumist, mõjustades toksiini sorbtsiooni ja resorbtsiooni. Tibudel tehtud katsete alusel ei neutraliseeri aktiivsüsi ohratoksiini ega fumosiini. Arvatakse, et aktiivsüsi võib organismis lammutada mõndasid olulisi toitekomponente. Paljud vasturääkivad uurimistulemused efektiivsuse kohta ja võimalik organismile vajalike ainete lammutav toime muudavad aktiivöe igapäevase kasutamise söödalisandina küsitavaks. Et nii mineraalseid, savidel kui aktiivsöel baseeruvaid adsorbente tuleb sööda hulka lisada kogustes
Happe-aluse tasakaal Ainevahetuse saadused on happelised. Süsinikdioksiid moodustab koos veega süsihappe. Happe- aluse tasakaal peab aga püsima väga kitsastes piirides. Selle tasakaalu mõõduks on pH-väärtus ehk vesinikioonide kontsentratsioon. Neutraalset pH-väärtust 7,4 tuleb hoida piirides 7,36–7,44. Seda ülesannet täidavad keha puhversüsteemid (fosfaatpuhver, bikarbonaatpuhver, valgupuhver). Neerud mõjutavad happe-aluse tasakaalu vesinikioonide eraldamise, bikarbonaatioonide resorbtsiooni ja ammoniaagi eritamisega. Teiseks happest vabanemise viisiks on süsinikdioksiidi väljahingamine. 86 pH-väärtuse langust nimetatakse atsidoosiks, selle tõusu aga alkaloosiks. Vesinikuioonide kontsentratsioon on seotud elektrolüütide tasakaaluga. Järsk pH-väärtuse muutus võib olla seotud kaaliumisisalduse äkilise muutumisega. Kokkuvõte Neerud paiknevad retroperitoneaalses ruumis lülisamba kõrval, verevool toimub neeruarteri ja neeruveeni kaudu
annaabi.ee 
