ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) ise nim seda mikropolüfooniaks, st `üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad, vaid on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on a cappella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel.
Musica ricercata ja Keelpillikvartett nr. 1 Métamorphoses nocturnes (1953– 1954), n-ö sahtlisse. Keelpillikvartetti nr. 1 võib pidada esimeseks teoseks, milles võib näha Ligeti isikupäraseid ja hilisemale loomingule viitavaid jooni. Requiem (1965) on teos sopranile, metsosopranile, orkestrile ja segakoorile (4 sopranit, metsosopranit, alti tenorit ja bassi), mis kestab umbes pool tundi. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on acapella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel. Continuum (1968) on teos klavessiinile, kus Ligeti mängib rütmi- ja meetrumitajuga. Ta taotles staatilisust ning valis klavessiini selle pärast, et
kalmistu kabelis ja sealt minna edasi hauale. Koduseid talitusi peetakse tänapäeval väga harva. Matusetalitus kirikus või kabelis koosneb pühakirjalugemistest, kõnest, palvest ja ühislauludest. Seejärel jäetakse lahkunuga jumalaga, puusärk suletakse ja kantakse hauale. Hauale jõudes lastakse puusärk hauda ja seejärel toimub muldasängitamise osa. Kirikuõpetaja õnnistab haua, loeb pühakirjast lohutussõnad ja viskab hauda kolm peotäit mulda. Seejärel öeldakse koos Meie Isa ja Requiemi palve ning algab haua kinniajamine. Matuselised viskavad hauda oma mullapeotäied. Matusetalitus lõpeb matuseliste õnnistamisega. Matused lõppevad ühise peielauaga, mida sobib alustada vaikse mälestushetkega ja söögipalvega.22 Tallinna Püha Vaimu koguduse reeglite kohaselt on kiriklikule matusele õigus igal ristitul, kui ta pole kirikust välja astunud või välja heidetud. Kiriklikult võidakse matta ka väikelapsi, keda
annaabi.ee 
