sõjakuritegude eest, mis pandi toime Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal. Komisjon märgib, et pärast Stalini surma 1953. aastal toimus Nõukogude reiimi teatav üldine leevenemine; isegi sedavõrd, et inimsusevastaste kuritegude määratlus ei ole enam kohaldatav. Seetõttu ei ulatu komisjoni uurimused reeglina ajaliselt kaugemale 1950. aastate keskpaigast. Kummatigi möönab komisjon, et vaatamata mainitud leevenemisele jäi olukord Eestis kuni iseseisvuse taastamiseni repressiivseks. Kuigi selle hilisema ajajärgu sündmuste uurimine ei kuulu komisjoni ülesannete hulka, tervitame me Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese otsust rajada instituut, mille ülesanne on nimetatud perioodi dokumenteerimine. See annab praegustele ja tulevastele põlvkondadele võimaluse mõista tingimusi, milles nende vanemad ja vanavanemad olid sunnitud elama üle poole sajandi. Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise
Ehkki vähemus on otsustusprotseduurist osa võtnud, on seadus loodud neist hoolimata, mitte nende tõttu. Nüüd peaks olema näha nende kriitikate jõud. Et Rousseau saaks väita, et demokraatia on instrumentaalselt õigustatud et see on äärmiselt usaldusväärne viis moraalselt õigete tulemuste saavutamiseks , peab ta tegema sotsiaalse ühtsuse sidemed väga tihedaks. Õigupoolest nii tihedaks, et süsteem muutub liialt repressiivseks, et olla vastuvõetav. Seega needsamad abinõud, mis teevad Rousseau mudelis demokraatia instrumentaalses mõttes kaitstavaks, teevad ta ka seesmiselt ebasoovitavaks. Parandatud vormis võib see mudel saavutada võrdsuse, kuid mitte vabadust sellisel kujul, nagu meie seda tunneme ega ka mitte pluralismi ega mitmekesisust. Hind, mida meil tuleb üldise tahte eest maksta, on liiga kõrge. Rousseau süsteem vajab niisiis parandamist
tegevuse üle vanematel ja õpetajatel. Selle eesmärgiks on kaitsta last halbade ja ohtlike olukordade eest seni, kuni ta suudab seda ise teha. Kontroll võib olla selline, et laps teab tema olemasolu, aga ka selline, nagu teame Rousseau Emile'i üle, kus kasvataja ei lase kunagi oma õpilast silmist, kuid teeb seda nii, et õpilane tunneb end vabalt. Nii või teisiti ei tohi kontroll kunagi muutuda repressiivseks nuuskimiseks ja eksimuste otsimiseks. Ruumi peaks olema vabal sõnakuulmisel. Lapsed peavad kogema keelamist, selleks et neil kujuneks võime iseennast keelata. Mida vanemaks ja iseseisvamaks lapsed saavad, seda enam peab kontroll taganema ja asenduma enesekontrolliga. Kasvatajate ülesanne on muuta see üleminek võimalikult sujuvaks ja valutuks. Noore õiguste vastavusse viimine tema võimetega oma tegusid ise kontrollida nõuab julgust ja otsusekindlust
annaabi.ee 
