Koostati ja levitati omaalgatuslikke väljaandeid, mis paljastasid valitsevat reziimi. Väljapaistvamateks dissidentideks, kes ka maailmaavalikkuse ees tuntuks said, olid kirjanik Aleksandr Solzenitsõn ja akadeemik Andrei Sahharov. Pärast Euroopa julgeoleku - ja koostöönõupidamise lõppaktile allakirjutamist Helsingis hakati NSV Liidus moodustama nn. Helsingi gruppe jälgimaks inimõigustest kinnipidamist. Valitsev reziim jätkas repressiivpoliitikat igasuguste teisitimõtlejate suhtes, mis avaldus töölt vallandamise, asumisele või maalt väljasaatmise jms. karistuse näol. Repressiivpoliitikat teostas KGB. SUHTED SOTSIALISMILEERIGA. Kui 1950. aastate algul kuulus sotsialismileeri 13 riiki, siis 1960. aastate algul liitus leeriga ka Kuuba. Moskva võis kinnitada, et sotsialism oli jõudnud juba Ameerika mandrile. Samal ajal hakkasid halvenema NSV Liidu suhted Hiina Rahvavabariigiga. Hiina
Põua, nälja ja teiste raskuste tagajärjel algas inimeste massiline lahkumine maalt linna, kuid ka seal polnud elu kergem. Varustatus esmaste toiduainete ja tarbekaupadega oli 1950. aastate alguses märgatavalt viletsam kui Venemaal tsaariaja lõpul. Sõja lõppedes tekkis lootus süsteemi leebumises ja inimlikkuses, kuid tegelikkus osutus vastupidiseks. Võimude üks põhivahendeid valitseva reziimi püsimise kindlustamiseks oli hoida ühiskonda endiselt pidevas hirmuseisundis. Massilist repressiivpoliitikat peeti täiesti loomulikuks, seaduspäraseks ja möödapääsmatuks kaasnähtuseks sotsialismi ülesehitamisel. Seetõttu hoolitsesid Stalin ja tema lähikondlased pidevalt ja järjekindlalt vägivalla aparaadi tugevdamise ning täiustamise eest. Vägivallapoliitika teostajaks olid endiselt siseasjade ja julgeolekuorganid siseministeerium ja riikliku julgeoleku ministeerium. Sõja lõppedes said uue hoo massilised
sotsialistliku ühiskonna rajamisel. Reaalselt tähendas see valitsusorganite õigust defineerida ühiskonnale ohtlik element, korraldada massirepressioone, hävitada inimesi ning kultuuriväärtusi. Selle abiga taheti ühtlasi kustutada ka senist ajaloomälu ning tekitada üleüldist hirmuõhkkonda. Vastselt annekteeritud liiduvabariikides tuli lisaks sellele likvideerida endine rahvuslik eliit, mis aidanuks neid ühiskondi paremini tasalülitada Nõukogude ühiskonnaga. Nõukogude repressiivpoliitikat juhtis siseasjade rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKVD), millest 3. veebruaril 1941 eraldati riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKGB). Sarnased institutsioonid olid kohalikul tasandil olemas ka kõikides liiduvabariikides. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaati juhtis veebruarini 1941 Boris Kumm (pildil), seejärel tema asetäitja Andrei Murro. Kummist sai samal ajal riikliku julgeoleku rahvakomissar.
annaabi.ee 
