lühiajaline, kuna 29. oktoobril 1929 puhkes New Yorgi börsil paanika. Järgnes pankrottide laine tööstuses, varises kokku pangandus, miljonid inimesed jäid tööta, mistõttu järgnes vaesumine. Enamikes Euroopa riikides levis demokraatia kriis, mis tõi kaasa mittedemokraatlikud liikumised, nagu kommunistlik, fasistlik ja natsionalistlik. Nende liikumiste etteotsa asusid: Itaalias Benito Mussolini, Saksamaal Adolf Hirler, Venemaal Jossif Stalin. Algamas oli tagakiusamiste ja represseerimiste aeg. Eestis kehtis autoritaarne (K. Päts) võim, kus erakonnad olid keelatud. Eestile oli see majanduslikult edukas aeg. Demokraatia nõrgenemine ja diktatuuri levik tekitas uusi konfliktikoldeid. Lääneriikide protest lisas hoogu Saksamaale väljaastumiseks Rahvasteliidust 1935. aastal. Hoogu said sellest ka teised diktaatorid. Lääneriikide ebaõnnestunud poliitika tõttu olid 1939. aasta suveks kõik trumbid Stalini kätte läinud. 23
aastateni oli Eesti suremusareng (mida iseloomustavad näiteks keskmine sünnieluiga ja surmapõhjuste struktuur) igati võrreldav samalaadsete protsessidega Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides. Nii Ida- ja Lõuna-Euroopa maade kui ka Nõukogude Liidu vabariikide seas asus Eesti keskmise eluea poolest liidripositsioonil. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kuigi 1940.1950. aastad olid eesti rahva saatuses 20. sajandi süngeimad, jätkus selgi perioodil, kui jätta kõrvale sõjategevuse ja represseerimiste tagajärjel tekkinud otsesed inimkaotused, pidev keskmise sünnieluea kasv. (Demograafilise arengu ja ühiskondlike olude näiline vastuolu seletub rahvastikuprotsesside inertsusega: põlvkondade elujõu murenemine ei sünni lühikese aja jooksul. Repressioonidele ja kehvadele elutingimustele vaatamata hakkas suremus Eesti rahvastikutervises toimunud muutusi kajastama alles paar aastakümmet hiljem, kui kõige raskemad ajad hakkasid tegelikult juba mööda saama.)
1934.1938. aastate põlvkonnas. Suremus 1950. aastateni oli Eesti suremusareng võrreldav samalaadsete protsessidega Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides. Nii Ida- ja Lõuna-Euroopa maade kui ka Nõukogude Liidu vabariikide seas asus Eesti keskmise eluea poolest liidripositsioonil. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kuigi 1940.1950. aastad olid eesti rahva saatuses 20. sajandi süngeimad, jätkus selgi perioodil, kui jätta kõrvale sõjategevuse ja represseerimiste tagajärjel tekkinud otsesed inimkaotused, pidev keskmise sünnieluea kasv. Demograafilise arengu ja ühiskondlike olude näiline vastuolu seletub rahvastikuprotsesside inertsusega: põlvkondade elujõu murenemine ei sünni lühikese aja jooksul. Repressioonidele ja kehvadele elutingimustele vaatamata hakkas suremus Eesti rahvastikutervises toimunud muutusi kajastama alles paar aastakümmet hiljem, kui kõige raskemad ajad hakkasid tegelikult juba mööda saama.
annaabi.ee 
