aktiivsus vähenes ning hoonet hakkasid kasutama ka eestri ja vene trupid. 1910 valmis uus maja Pärnu maanteel, mis aastal 1939 müüdi Eesti Draamateatrile. Samal aastal lõpetas Tallinna saksa teater II maailmasõja tõttu oma tegevuse ja trupi liikmed asusid ümber Saksamaale. Näitlejad ja direktorid tulid teatrisse peamiselt Saksamaalt. Ka repertuaar ja lavastuste stiil lähtus saksa teatri eeskujudest. Mängiti nii sõna- kui muusikalavastusi, rõhk oli meelelahutuslikul repertuaaril ( nt Kotzebue lustmängudel), kuid esitati ka maailma draamaklassikasse kuuluvaid teoseid Shakespeare`i, Schillerit jt. Üksikud etendused olid vene või eesti keeles. Sellest võib järeldada, et teater püüdis saavutada võimalikult laia publiku tähelepanu. 1819. aastal anti esimest korda etendus ainult eesti keeles ja selleks oli P.A.I. Steinbergi teos ,,Häbbi sellel, kes petta tahhab". Sellele järgnes mitmeid teisi selle autori mugandusi.
Tema tähtsus tõi Ameerikasse uut laadi naturalismi, tähtsustas lavastuses pisimaidki detaile. 19. sajandi meelelahutuslikul pärandil on tagajärjed: Teater tähendab meelelahutust ameeriklaste jaoks, sest nad ei tunne teistsugust teatrit ajalooliselt. Brodway trupid rändasid üle kogu maa, see süsteem toimib tänaseni iga lavastuse jaoks oma trpp, oma meeskond, mängitakse nii kaua, kuni jätkub publikult. Ärile orienteeritus ei lasknud esile tõusta nõudlikumal repertuaaril. Oluline on ka kino mõju, kino hakkas massiliselt mõjuma. Teater muutus kino tõttu kitsama publiku kalliks lõbuks. Lavastamiskulud järjest tõusid. Püüdeid on kunstiväärtuslikuma teatri suunas taheti saada lahti Brodway ärisuunast, see püüe tähendas teatrielu ääremaal virelemist. Ameerika elas ikka veel sotsiaalrealismis ja sõltus veel Ibsenist. 1912. aastal sai presidendiks Woodrow Wilson, rajati väiketeatreid ja hakkas ilmuma kirjandusajakirju
Samas on kirjas ka osa Bummy Band’i repertuaarist: “Komm in mein Paddelboot”, “Was macht der Mayer am Himalaya”, “In Nizshnj-Novgorod”, “Bublitški”, “Alaska”, “If you knew Susie”, “Ich hab’ das Fräulein Helen Baden seh’n, das war schön...”, “Eine kleine Freundin”, “Leb wohl, schwarzbraunes Mägdelein”, “Bummel-Petrus”. See loetelu kinnitab omakorda, et Valga tantsumuusikas oli 1920. aastate lõpul küllaltki arvestatav osa saksa repertuaaril, kuid oli ka päris palju Ameerika autorite palu, nagu näiteks V. Youmansi “Tea for Two”, J. Burke’i “Yearing”, J. Meyeri “A Cup of Coffe”, “Good-bye, Johnny” (Saretok II 1957: 74). Neist valdav enamik on käesolevaks ajaks ammu unustatud, Youmansi “Tea for Two” on aga saavutanud igihalja meloodia staatuse. See on küllaltki tüüpiline 1920. aastate teise poole tantsurepertuaar, ent kui võrrelda seda näiteks The Murphy Band’i repertuaariga, on märgata
annaabi.ee 
