luuakse uusi metsasi. Globaalseks probleemiks on tõusnud veereostus, eriti palju on räägitud Läänemerest on mis on suur reostuse ohver. Seda on põhjustanud ikka ainult üks asi, inimese hoolimatus. Inimene on see, kes saadab merele laeva, mida pole eelnevalt kontrollitud. Inimene veab ka nafta toru vee alla, aga kui juhtub, et toru lõhkeb, siis on ups ja vaadatakse suu ammuli, mis nüüd saab. Muidugi väga suurt rolli vee reostuses mängivad ka kõik tööstustest, majapidamistest ja põllumajandusest tulenevad reoveed, mis kahjuks suunatakse tänapäeval suuremal osal lahtistesse veekogudesse. Maailmas on kahjuks väga väheks jäänud selliseid veekogusi, kuhu võiks minna, pudeli vett täis võtta ja seda koheselt ka juua ilma filtreerimata. Kahjuks puhast joogivett saab taastada ainult loodus ja seda väga pika aja jooksul. Ülemaailmne kliima soojenemine on põhjustatud meie poolt, me paiskame õhku palju
* lootele ema organismi kaudu kõik organismi sattunud kemikaalid jõuavad verre ning võivad kahjustada loodet. - -Tunne millega töötad, peab olema ohutuskaart nähtaval kohal !! - Tõhus ventilatsioon!! - Isikukaitsevahendid!! - Igal töötajal 2 kappi ja pesemisvõimalus Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus. -Tööandja peab töötajatele tagama väljaõppe ohutust tagavate töövõtete rakendamise kohta -õnnetusest/reostuses koheselt päästekeskust teavitama! 3.. Bioloogilised ohutegurid Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid (bakterid, viirused, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust *Tööandja peaks! -märgistama nakkusohtlikud kohad -viia mäörgistatud kphas töötajate arvu miinimumini
mis töötasid meie teadmata meile niivõrd kahjuks. Aga sel ajal 1980. aastate lõpul oli meile jälle kasuks näidata maailmale reaalseid numbreid. Hea oli ju ka näidata, et me võitleme oma elukeskkonna eest, mitte kommunismi vastu. Me võitleme sissetoodud väärtushinnangute vastu ja meid tahetakse välja suretada. Viimati arutati linnavalitsuses, kas rand reostuse tõttu kinni panna ja kuulutada ujumine mitte soovitavaks, 1994. aasta kevadel. Asi ei olnudki mitte niipalju konkreetses reostuses, vaid selles, kas me suudame tagada terve suve jooksul ühtlaselt normide kohase veekvaliteedi. Tegelikult suutsime ja samal aastal sai Jahtklubi sinise lipu. See küll ei näidanud merevee kvaliteeti, sest sel ajal olid näitajad kohati nii ebastabiilsed ja kahtlased, et niikuinii ei oleks saanud taotleda ranna sinilippu. Ranna sinilipu saime alles kuus aastat hiljem. Seega tuli 1990. aastatel merevee kvaliteediga tõsiselt tööd teha veeproove regulaarselt jälgides
annaabi.ee 
