Joonis 2. Kõrvemaa kaart III. Looduslikud tingimused · Kõrvemaa on mitmekesise pinnamoega metsade- järvede- ja soodega maastikuala. Mandrijää sulavete tekkel kujunenud oosid ja mõhnad, mitmesuguse kallakuga pinnad ja pinnakatte erinev koosseis loovad erinevad niiskus-, soojus- ja valgustingimused ning välja on kujunenud mitmekesised looduslikud kooslused (Pohla Kodumajutus 2013 Kõrvemaa 2013). · Esineb nii karbonaatsest koresest koosnevaid oose, rendsiinadega mõhnu kui ka pealt tasaseid mitmesuguste muldadega lavasid. Suurte kõrguskontrastide tõttu on seda piirkonda nimetatud ka Eesti Sveitsiks (Eesti Entsüklopeedia 2011 Põhja Kõrvemaa 2013). · Umbes poole kaitsealast moodustavad sood (peamiselt rabad), suurimad on Koitjärve raba, Kõnnu Suursoo ja Võhma raba. Kaitsealal on üle 30 järve, sealhulgas Paukjärv, Kivijärv, Jussi järved ja Põhja-Eesti sügavaim järv Metstoa Ümarjärv
paekallas. Teine, soodest ümbritsetud paelava asub Kõrvemaa idaosas, Paidest ja Mäost põhja pool. Pandivere kõrgustiku jalamil on rohkesti lõunaedela-sihilisi (1015 m kõrgusi ja 10001500 m pikkusi) väikevoori. Kõige enam on neid Türi voorestikus. Valdavad liivatasandikud ning hilisjääajal liustike sulamisvee toimel kujunenud veeriselisest kruusast ja liivast, enamasti 10 15 m (kohati üle 25 m) kõrgused ridamisi asetsevad rähksete rendsiinadega (veerismuldadega) oosid. Maastikurajooni kõrgemas kesk- ja kirdeosas (LelleViitnaPaide kolmnurgas) lisanduvad neile veeriseliste rendsiinade ja leetunud liivmuldadega mõhnastikud, mis on Kõrvemaa kõrgeimad pinnavormid. Suurimad neist on Valgehobusemägi (106 m), Taganurga (102 m), Pärnamäe (104 m), Viitna (98 m) ja Uku mõhnastik (100 m). Kõrvemaa edelaosas Harju lavamaa piiril paikneb Paluküla mõhnastik. Mõhnastikke moodustavad omavahel
on lühikest aega kevaditi ja sügiseti liigniisked, suvel sageli põuakartlikud. Rendsiinadel on happeliste saasteainete suhtes suur, leeliste saasteainete suhtes väike puhverdusvõime. Koresusest tuleneva hea veeläbilaskvuse tõttu on põhjaveed nõrgalt kaitstud. Rendsiinadel kasvavad metsad haigestuvad kergesti ja on altid tuuleheitele. Leostunud ja leetjad mullad on kujunenud kollakashallil ja punakaspruunil moreenil, neid on kõige rohkem Kesk- ja Lõuna-Eestis, kohati ka kõrvu rendsiinadega Põhja- ja Lääne- Eestis. Gleistunud leostunud ja leetjad mullad on ajuti kõrgele tõusva põhjavee tõttu lühikest aega liigniisked ning vajavad põllumaana kuivendamist, rohumaana ja metsaaluse maana mitte. Leostunud ja leetjaid muldi ohustavad rasked põllutöömasinad – need vähendavad mulla viljakust ja nõrgendavad vastupanu keemilistele mõjutustele. Karstunud ja koreda aluspõhja tõttu on põhjavee kaitstus kohati nõrk.
annaabi.ee 
